Sinimäe koolimaja võisid hävitada päästetöödel tehtud vead
Kolm nädalat Sinimäe põhikooli lahtisest katusest sisse sadanud vihm on tule hävitustööle krooniks. Raksak, käib mürin läbi Sinimäe põhikooli hoone. Niiskusest läbiimbunud laetükk langeb alla täpselt siis, kui direktor koos ajakirjanikuga kahjutulejärgset troostitust vaatab.
Veel kakskümmend viis päeva pärast Sinimäe koolipalangut haigutab katmata katus taeva poole, lastes tulest räsitud hoonesse sisse vihmasajud, mida viimasel ajal pole vähe olnud. Hoone ees laiutab katuselt maha kisutud plekilasu, mis jäi maha kustutustööde lõppedes. Maja tagaküljel lipendab katuselt alla teine plekiriba puudutades peaaegu maad.
Arvutiklass tulekoldesse
Maja sees, teisel korrusel, kus kunagi oli võimla, laiutab vastikut tulekahjulehka levitav söestunud ja märg hunnik laetalasid, ventilatsioonitorusid. Kusagil prahi sees on ka mälestus tuttuuest kümne arvutiga arvutiklassist.
„Tulekahju juba kustutati ning päästetööde juht soovitas arvutid evakueerida just siia võimlasse,” ütleb kooli direktor Evald Teetlok risuhunnikule osutades. Direktor on ligi kuu aega pärast palangut ikka veel kui masenduse elav kehastus.
Palangu avastas kooli valvur 20. septembri õhtul pärast üheksat ja teatas päästeametisse. Koos tuletõrjeautode saabumisega saabus ka külarahvas. Täna tõdetakse pahameeles: „Meie silme all lasksid tuletõrjujad majal maha põleda.”
Kuigi vald ja kool kinnitavad, et koolimajas olid kõik nõutud kontrollimised tehtud ning tulekaitse toimis täielikult, on tuletõrjujate arusaam veidi teine.
Ida päästekeskuse valmisolekubüroo juhataja Jaak Janno rääkis, et kui Sillamäe päästjad esimesena kaheksa minutit pärast väljakutset kohale jõudsid, ei pääsenud nad põleva hoonetiiva pööningule, sinna viiv luuk oli lukus. Luku eemaldamise järel selgus, et pööninguluuk ei avanenud ka pika ponnistamise peale. Kas see oli kinni kiilunud või oli selle peale midagi kukkunud, ei oska Janno öelda.
Nii jäi tulekolde ligidusse pääsemiseks üle hoone teises otsas asuv pööninguluuk. Sealt üles pääsenud tuletõrjujad pidid suitsu ja hiigelkuumuse käes pääsema maja teise otsa, tulekolde juurde. Mõnikümmend meetrit minekut. „Plekk-katused lähevad tules väga kuumaks ja levitavad kuumust edasi, mistõttu tulekoldeni jõudmine oli raskendatud,” rääkis Janno.
Miks katust maha kiskuma ei hakatud, et tulekoldeni jõuda? Janno sõnul on tulekustutamise loogika seestpoolt väljapoole. Lisaks saabusid redelautod Narvast ja Rakverest kohale hiljem kui tavapäästeautod, mis aga olevatki määrustekohane. Alles redelautode saabumise järel sai alata katuse lammutamine.
Tulekahju kustutamine käis külarahva silme all umbes kella kaheni öösel. Koolidirektor meenutab, et viimaks paistis: tõrjujad on töödega ühele poole saamas, tulekolle näis viimaks likvideerituna. Rahvas hakkas end koduteele seadma.
Päästjad tunnistavad vigu
„Siis aga lahvatasid hoopis teisest kohast, peahoone katusest leegid välja,” sõnab direktor ja peab pika pausi.
Järgnes katuse sisselangemine, võimla ja sinna evakueeritud arvutiklassi ning muu vara häving. Veel järgmisel keskpäeval leidsid tuletõrjujad selleks ajaks lahti kistud katuse alt tulekoldeid.
Mis ikkagi juhtus ööl, mil arvati, et tulekahju on likvideeritud? „Vastab tõele, et hoone katus lahvatas päästjatelegi üllatuslikult uuesti põlema. Suure tõenäosusega kogunesid süttimiskõlbulikud gaasid katuse all ning saavutades süttimiseks piisava kontsentratsiooni, süttisid uuesti. Katuse all oli piisavalt kõrge tempeatuur gaaside uuesti süttimiseks,” selgitas Eesti Päevalehe järelepärimise peale oma e-kirjas Ida päästekeskuse juhi asetäitja Heigo Olu.
Miks aga evakueeriti arvutiklass kohta, kuhu võis tekkida uus tulekolle? Heigo Olu selgitab: „Spordisaal oli piisavalt suur ruum evakueeritud, päästetud varale. Hea sisse- ja väljapääsuga. Otsuse tegemise hetkel oli päästetööjuht kindel, et antud hoone osasse tuli ei levi. Otsuse tegemise hetkel oli ka päästetööjuhil teadmine, et hoone kõik vahelaed on betoonist. Hiljem selgus, et spordisaali lagi oli ainuke puitkandetarinditel lagi koolis.”
Miks puudus päästeametil info hoone ainukese puitlae kohta, mis on palangu ajal eriti hästi tuldvõttev, vastusest ei selgu.
Vigade kokkuvõttena tõi Olu välja järgmise: „Pääsud pööningule olid päästjatele raskendatud, mille tõttu teostati väljastpoolt palju kustutustöid, mis pole kindlasti nii efektiivne kui seest välja kustutamine. Tulekahju levikut ei suudetud piisavalt hästi peatada, kuna jäeti järelevalveta levimise suund. Päästjad olid kindlad, et olid suutnud peatada tulekahju leviku spordisaali ossa, mis hiljem üllatuslikult päästjatele süttis ning selle tagajärjel hävis ka päästetud vara. Päästetud vara kogumise koht osutus selle valearvestuse tõttu vääraks.”
Aga siiski – kas päästjad piirduvad tänase vigade loeteluga või järgneb veel põhjalikum analüüs, et tulevikus sarnaseid juhtumeid ära hoida. „Täna analüüsitakse veel antud sündmust,” teatas Ida päästekeskuse kommunikatsioonijuht Lili Lillepea lakooniliselt.
Kolm nädalat tegevusetust
Päästjate lahkumisega Sinimäe kooli vaevad ei lõppenud, sest palangupaigas keelati midagi puudutada ja muuta.
Viru ringkonnaprokuratuur alustas 24. septembril kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 205 tunnustel: asja rikkumine ja hävitamine ettevaatamatusest. „Esialgu piirati koristus- ja remonditööde tegemine põlengu sündmuskohal, kuna ekspert peab otsustama tulekahju tekkepõhjuste üle just ja ainult tagajärgede alusel. Seega igasugune tegevus sündmuskohal võib hävitada uurimiseks vajalikud jäljed ja või moonutada neid, mistõttu ei ole võimalik anda objektiivset hinnangut põlengu tekkepõhjustele,” selgitas Viru ringkonnaprokuratuuri pressinõunik Mari Luuk. Piirang sündmuskohal lõppes Luugi sõnutsi 11. oktoobril. Kuus päeva varem võttis oma piirangu maha ka politsei. Teisipäeval igatahes polnud ei kooli- ega vallamajas infot kõigi tegevuspiirangute lõppemise kohta.
Pressinõunik Luuk selgitas: „Piirang koristus- ja remonditöödele ei saanud ilmselgelt tähendada, et vallal oli keelatud lahtist katust kasvõi ajutiselt kinni katta.” Ta lisas, et kui vald piiranguid aga sellisena nägi, oli tegemist halva üksteisemõistmisega.
„Meie koolimaja pööningul põles tuvisitt ja päästjad ei saanud kustutamisega hakkama. Mis aga juhtub siis, kui palang haaraks Viru Keemia gruppi või Silmetit?” Nii küsitakse täna Sinimäel. Vastust teab vaid tuul, mis avatud katusest uusi vihmavalinguid sisse pressib.ÕppetööKlassid koolimajja tagasi
Kui Vaivara vallal õnnestub viimaks hoone ajutise katusega katta, pole välistatud selle ühe tiiva kooliõppeks kasutamine. Nii loodab koolidirektor Evald Teetlok. Loomulikult on vaja majja sisse saada ka senini välja lülitatud küte ning elekter.
Praegu õpib kooli 56 õpilasest enamik valla nn sotsiaalhoones ülikitsastes tingimustes. Mõned klassid tegutsevad ka Sillamäel.
Kooli toetamiseks on Swedbankis erikonto 221023385374. Vallavanem Heiki Lutsu sõnul on head abistajad sinna annetanud ligi 22 000 eurot.
Sinimäe põhikool sündis 1869. aastal paruni Constantin von Korffi asutatud Vaivara kihelkonnakoolina. 1931. aastal ehitatud koolimaja hävis 1944. aastal, mil Sinimägedel toimusid Eesti kõige verisemad Teise maailmasõja lahingud. Tuleroaks saanud koolimaja esimene järk sai valmis 1957. aastal, juurdeehitus 1964. Sajandivahetusel toimus põhjalik kapitaalremont.
