Tol laupäevahommikul kriiskasid mustad hakid köögiakna taga eriti võikalt. Aseris elav Eha ei talunud lindude valju kisa ja ta käskis mehel püssist pauku lasta. “Kas saate siit minema! Toote veel õnnetuse majja,” hurjutas Eha linde, sest talle oli hirm peale tulnud. Vanarahvas ütles ju, et hakid koduhoovis tähendavad halba.

22. juuni 1995

Oli 1995. aasta 22. juuni. Talus käis kiire silotegemine ning Eha unustas seks päevaks linnud ära. Hakkide karjumine tuli talle taas meelde päev hiljem, kui helistas tütremees Guido.

“Millal Eljo koju tuleb? Miks ta kodus pole?”

“Mismoodi - pole kodus? Miks sa siit küsid, ma pole Eljot näinudki!”

“Aga ta tuli ju sinu juurde, jaanipäevaks. Ise viisin võrriga ta bussi peale.”

“Ah, mis sa blufid! Pole siin kedagist.”

Umbes selline kahekõne muutis kolme lapse vanemate Eha ja Tiit Eskori elu sootuks. Kuigi naine rahustas end mõttega, et ehk läks tütar sõbrannade juurde ja tuleb varsti koju tagasi, ei ole seda tänaseni juhtunud. 34aastane Eljo ei naasnud järgmisel päeval ega järgmisel kuul. Viis aastat ja 320 päeva on Eha püüdnud lahendada oma elu suurimat mõistatust - kuhu tema tütar on kadunud?

Jõudis palju teha

“Olen aru saanud, et sel ajal kui hakid akna taga karjusid, juhtus mu tütrega midagi koledat. Mis see aga olla võis, ei oska keegi öelda,” lausub Eha raskelt. Ta istub oma köögis vakstuga kaetud suure söögilaua ääres ja piidleb aknast õues siblivaid kanu.Eljo Sammelselg abiellus noorelt ning noorelt sünnitas ta ka esimese lapse. Helen sündis, kui ema oli alles 18. Siis järgnesid Helmo, Helina, Helgi, ja abielulahutus. Eljo hakkas kokku elama viis aastat noorema Guidoga. Nende viis aastat kestnud kooselu Kuremaal oli nii laste kui ka naabrite sõnul igati rahulik. Ei tülisid ega suuri rahutusi.

Lapsed tegid koerust

“Edasi läks kõik väga kiirelt. Kõigepealt tõin lapsed enda juurde. Kõik neli tükki. Guido ema helistas: “Millal sa neile järele tuled? Lapsed puhta näljas, vii ära...” Eks muidugi, mis neil võõraste lastega pistmist. Sõitsin sinna. Lapsed mängisid õues, keegi ei teinud teist nägugi. Mõtlesid, et ema läks poodi ja tuleb varsti tagasi. Ma siis rääkisin nendega,” meenutab Eha.

Alguses oli Ehal ja Tiidul keeruline korraga jälle väikelaste vanemateks hakata. Seda enam, et põnnid olid parajad väänkaelad.

“Nad olid harjunud üksi olema. Ma ei julge kohe rääkidagi, mida kõik nad omapäi ära tegid. Nad olid kodus kääridega kardinaid puruks lõiganud, kõige väiksem aga oli kaka seinale mätsinud... Lollid olid niisugused,” kirjeldab Eha oma lastelastega alanud kooselu.

Nüüd jagub Ehal tütrelastele vaid imetlust. Vanem tüdruk õpib Rakvere pedagoogikakoolis sotsiaaltööd ning keskkoolipoiss Helmo armastab üle kõige raamatuid lugeda. Väiksemad rüblikud pole aga siiski veel nii selgelt välja kujunenud.

“Ega me lastega sellest ei räägi. Esimesel aastal väiksem tüdruk ikka nuttis enne magamaminekut ja nõudis emmet. Nüüd on nad juba harjunud. Minu käest ei küsi keegi enam ema kohta,” ütleb Eha ja viib jutu teisale. Tal on talus 65pealine lehmakari ja alles poegisid lambad. “Uttesid on terve laut täis, igaüks otsib oma ema...”

Naise soonilised sõrmed näpivad tütre tuliuuena näivat passi. Ta on täna täpselt sama suures teadmatuses kui kuus aastat tagasi. “Mitte midagi pole kuulda...” ohkab Eha.

Eljo Sammelselja kadumist on tulutult uurinud nii Jõgeva politsei kui ka sensitiivid. Eha tahab nüüd vaid edasi elada, sest oma panust tütre leidmisse ta enam anda ei oska.

“Ma ammu enam ei looda, et ta elavate seas on. Aga oleks siis selgus vähemalt. Mingi hauaküngaski!”

Infot ei tule

Möödunud aastal Eljo sünnipäeva enam ei peetud. Eha küll püüdis lastele ema sünnipäeva meelde tuletada, kuid keegi ei teinud sellest kuigi suurt numbrit. “Liiga valus lastele.”

Jõgeva politseis tagaotsitavatega tegelev Helle Martinson ei olnud sel ajal veel ametis, kui Eljo kadus. Toimikuid lapates saab ta aru, et naine astus 22. juunil 1995 Kuremaal bussi peale, et emale Rakvere kaudu Ida-Virumaale külla sõita.

Guido seletuskirjast saab ta teada, et tol hommikul magasid nad Eljoga sisse ning mees viis kaasa võrriga bussipeatusse. Tollal asja uurinud inspektorid vestlesid ka bussijuhiga, kuid too ei mäletanud, kas Eljo tundemärkidega naine sisenes bussi või ei.

“Eljot on tükk aega otsitud. Alles hiljuti, jaanuaris, avaldasime Põltsamaa lehes teadmata kadunute pildid, kuid kuskilt ei tule informatsiooni,” ütleb Martinson. Ta oskab Eljo omastele vaid soovitada, et kuna naine on juba ligi kuus aastat kadunud, võivad nad ta kohtu kaudu surnuks kuulutada.

Kirsti Vainküla