Eesti poliitikas on aastakümneid levinud jõuline ärapanemiskultuur, kus võitja pole suuremeelne, vaid pigem lööb maas lamavat kaotajat parastavalt jalaga näkku. Selline hoiak pole tekkinud tühjalt kohalt, vaid peegeldab Eesti ühiskonna üldist suhtluskultuuri. Poliitikute seas on pikalt levinud seisukoht, et edukas poliitik peabki olema jõuline ja vahel ütlema halvasti, sest valijale see meeldib