Soomaal toimetab esimene jälgimiskaelusega hunt
Tänavu juunis keskkonnateabe keskuse (KTK) ulukiuurijate poolt Soomaa rahvuspargi lõunaservas jälgimisseadmega kaelustatud emahunt pole seni märgistamispiirkonnast minekut teinud. Uurijad aga on põnevil, sest pole teada, kas noor loom leiab omale koduterritooriumi Eesti metsades või läheb seda otsima hoopis lätlaste juurde.
KTK ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil märkis, et tabatud üheaastane hunt, kes pole veel vanemate juurest lahkunud, on eriline selle poolest, et tegu on esimese kaelustatud kriimsilmaga kogu Baltikumis. Lõksuga kinni püütud loom sai tema liikumise uurimiseks kaela ümber raadiosaatjaga rihma, mille küljes on iga paari tunni tagant asukohapunkte salvestav GPS-seade.
Hundid ja sead üheskoos
Männili sõnul loodetakse käimasoleva uuringuga täpsemalt teada saada eeskätt seda, kui suur võib ühe hundikarja koduterritoorium olla. Selle teadmise põhjal oleks võimalik edaspidi ka huntide arvukust täpsemini hinnata. Ühes koduterritooriumi kaardistamisega peaks välja tulema ka see, milliseid elupaikasid hundid kasutavad, ning mingil määral ka see, mida nad söövad.
„Praegu on meil hea võimalus näha, kui kauaks see noor emahunt veel vanemate juurde jääb ning kuhu ta sealt edasi liigub,” rääkis Männil ja lisas, et noored hundid võivad omale kodupiirkonda otsides väga kaugele rännata. Iseseisvat elu alustav kaelustatud emahunt võib end sisse seada nii praeguse kodupiirkonna lähistel, kui samal ajal vabalt kolida ka näiteks Põhja-Eestisse või hoopis Lätti – nagu tegi 2009. aastal samuti Soomaal Tipu uurimisalal jälgimisseadmega märgistatud emailves. Toona sealtsamast pärit isase ilvesekutsika viisid kodu otsingud aga Peipsi äärde Alatskivi kandi metsadesse.
Seda võib aga kindlalt öelda, et kui Eestist pärit karu üle võiks lätlased suurt rõõmu tunda (karusid on Lätis väga vähe), siis hunte on neil endalgi piisavalt ja meie hallivatinaise üle meelitamine poleks neile midagi erilist.
Männil viitas, et kuna peale emahundi on Tipu piirkonnas uurimise alla võetud ka kolm kaelustatud metssiga, peaks tänu loomade jälgimisele aimu saama ka sellest, kuidas hundid ja sead vastastikku oma liikumisi ja toimetusi mõjutavad.
Soomaa hundi Rootsist pärit elektrooniline kaelus peaks töötama poolteist kuni kaks aastat.
Kas hundile kaheks aastaks ka elupäevi jätkub, on kahtlane. Männil osutas nimelt, et intensiivse küttimise tõttu on meil huntide eluiga suhteliselt madal ning selles poleks midagi üllatavat, kui ka kaelustatud hunt jahimeeste käe läbi otsa leiab.
Järgmisel talvel on ulukiuurijatel plaanis hundipüüki jätkata, et neile siis praegusest raadiomärgisest vingem ehk mobiillevi kadu asukohapunkte edastavad vidinad kaela panna.
Hinnangute järgi on hundi arvukus viimastel aastatel veidi langenud. Sel kevadel enne sigimisperioodi elas meie metsades arvestuslikult kuni 120 hunti. Võsavillemite juurdekasvu vähenemise põhjusteks peetakse nende peamise saaklooma ehk metskitsede arvukuse järsku langust ja kärntõve levikut.
Murrab ka karu
Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsate lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba aga kunagi rõngasse ning hundi jälg on koeraga võrreldes kitsam ja pikem.
Hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes. Talvel elavad hundid kindlal maa-alal, mille piire pidevalt kontrollitakse ja märgistatakse kutsumata külaliste hoiatamiseks.
Suurtele sõralistele peetakse jahti terve karjaga. Ajujahi taktika kasutamisel on osa karja liikmetest jälitaja rollis, teine osa aga varitseb parajat hetke ründamiseks. Hundi saakloomade hulka kuuluvad veel jänesed, temast väiksemad kiskjad, sageli ka konnad, hiired, putukad ja linnumunad. Hundikari suudab maha murda ka karu.
