Inimeste valu jääb eluks ajaks meelde, ütleb ajakirjanik Ulla-Maija Määtänen. FOTO: Marko Mumm
Üheksakümnendate alguses Eestisse Yleisradio raadio- ja teleuudiste korrespondendiks tulnud Ulla-Maija Määttänen arvas, et oli pärast Eesti rasket taasiseseisvumist näinud kõike, mida elu võiks talle pakkuda. „Ma olin seisnud seal- samas tänaval, kui Vene tankid Eestisse tulid. Ma arvasin, et olen näinud kõike ja saan kõigega hakkama,” rääkis Määttänen. Aga mitte miski ei valmistanud teda ette Estonia hukkumisele järgnenud päevaks. „Kell oli öösel üle kolme, kui sain enda raadiouudiste kolleegilt kõne, et nüüd on laev Läänemerel kadunud, põhja läks mitusada inimest ja tuleb hakata tööd tegema,” meenutas ta. Määttänen ütles, et naeris kolleegi esiti lihtsalt välja, sest selline õnnetus ei saanud ju võimalik olla. „Ma istusin pärast seda tükk aega pimedas toas ja mul käisid külmavärinad üle keha. Järsku ma ei teadnud, mida teha ja kust pihta hakata.”
« Avalehele 30 Kommentaari