Artikkel keskendub peamiselt Arnold Rüütli vastu suunatud sõnavõttude kritiseerimisele. „Tegin seda sellepärast, et mulle teeb muret ühiskonna praegune olukord, kus alates juhtivatest inimestest kuni pisikeste ametnikeni on kõik nii õelad ja sapised,” ütles Sõõrumaa Päevaleht Online’ile. „Iseenda eristamiseks on vaja teisi solvata. See on mind murelikuks teinud, kuna tegu on ikkagi riigiga, kus me elame.”


Sõõrumaa sõnul on ükskõik, kes hetkel president on, kuid tema meelest tuleb presidendi juuresolekul püsti tõusta, mitte süljata.

„Teine asi, mis mind häirib on see, et täna, 10-15 aastat hiljem üritatakse hukka mõista neid, kes on elanud ja kelle elu ning noorus, sealhulgas minu, on möödunud sotsialismi ajastul. Ma ei saanud sellist asja niisama pealt vaadata. Minu enda ema noorusunistused on siin läinud mööda. Tema vanemad ei põgenenud kuskile, vaid kannatasid ja tegid tublit tööd ning said ka autasusid selle eest. Enam neid ole, kuid mulle läheb hinge, et tänu nendele on meil selline riik. Ma olen nii kaua olnud Rüütliga seotud, ta on tolleaegse ühiskonna tipptegija ning samamoodi tööd teinud nagu minu ema.”

Sõõrumaa sõnul on komsomoli esimesi mehi kõlvanud igasugustele ametipostidele. 


Ometi rõhutas Sõõrumaa, et antud artikkel ei kutsu kellegi poolt hääletama. „Ma lihtsalt kirjeldasin antud olukorda. Järgmisel nädalal oleks selle tegemine juba tagantjärele haukumine.”

„Ajakirjandus on ühiskonna peegel, nemad hakkavad kinni tekkinud põhjusest,” kinnitas Sõõrumaa, et ei süüdista ainult meediat pahatahtlikkuses.

Oma isiklikku arvamust sobiliku presidendikandidaadi suhtes Sõõrumaa avaldama ei nõustunud. „Mina väljendasin ainult oma arvamust Rüütli suhtes.” 

Artikli maksumuse kohta kirjutas Sõõrumaa ise, et ostis tõesti lehepinna oma arvamuse jagamiseks ning kokku läks see maksma üle kümne, kuid kõvasti alla saja tuhande. "Suhteliselt odavalt sain, vaikimine oleks kallim." Postimehe hinnakirja kohaselt maksab kaheleheküljeline reklaam 69 000 krooni.

Väljavõtteid artiklist: “Eesti Vabariigi presidendi solvamisest on saanud norm, normist kõrvalekaldujatel peab olema piinlik.” „23. septembriks võetud ametlik strateegia on järgmine: valijameestes tuleb tekitada häbitunne, peab olema piinlik hääletada inimese poolt, kes on tegelikult seisnud Eesti eest rohkem kui keegi teine. Mul on kahju, et osa Eesti kultuurieliidist jättis kasutamata võimaluse olla rahvuse ühendaja, kirjutada kampaaiast kõrgemal seisev üleskutse. Ma kahtlustan, et mõned inimesed ei ole päris läbigi lugenud, millele nad alla kirjutasid. Neeme Järvi, Arvo Pärt, Ita Ever – ma ei usu ealeski, et nad sellele alla kirjutavad, mis täna Eesti avalikus inforuumis toimub.”