Eesti Vabariigist kümnendi võrra noorema daami igavese nooruse saladus on lihtne: tuleb liikuda, tuleb mõelda, tuleb tegutseda. Selliste põhimõtete toel astubki Kohtla-Järve täiskasvanute gümnaasiumi õppurite lemmikpedagoog septembris taas oma klassi ette. Koolis on veidi üle pooleteistsaja õppuri. Tullakse alates Avinurmest ja lõpetades Narvaga. See seltskond aga, kelle ette Eha peab astuma, on sama kirev kui issanda loomaia parimad palad. Eha klassides on läbilõige inimestest, kel on mingil põhjusel gümnaasium pooleli jäänud, hilisteismelistest suisa viiendat kümnendit käijateni välja. Kooli direktor Valentina Lausmaa võib pikalt rääkida, mis ülikoolidest kuni Moskva kirjandusinstituudini välja võib nende vilistlasi leida.

„Mulle meeldivad väga vangid, nende suhtlemine ja töösse suhtumine,” poetab Eha korraga saladuse, mis Ida-Virumaal Viru vangla ligiduses on igapäevareaalsus. Vabakäiguvangid, kellel koolitee pooleli, tulevad Jõhvist Kohtla-Järvele kooli, ööseks lähevad tagasi trellide taha. „Oi, kuidas nad pingutavad, et sedagi vabadust nautida. Vaatavad meie ilusaid tüdrukuid, teevad hoolega tundides kaasa, muudkui küsivad-küsivad!” Õhtul, kui vangid tundidest vabanevad, peab Eha igaühe lahkumise aja täpselt kirja panema. Mõnikord Eha ka kasvatab neid pisut: ütleb, et tublid poisid olete tegelikult, miks te küll varem mingit lollust tegite.

Elu Ida-Virumaa ainukeses kakskeelses täiskasvanute gümnaasiumis käibki kahes kohalikus keeles. Ajalugu tuleb siiski õpetada riigikeeles, nii näeb seadus ette. Eha ei pea seda väga mõistlikuks. „Jah, kaks korda kaks on igas keeles neli, aga ajalugu, mis on niivõrd emotsionaalne õppeaine, tuleks ikka selgeks saada oma emakeeles. Muidu veerivad õpilased siin tähti kokku, selle asemel et tarkust koguda.”

Veendunud jalutaja

Eha tunnid on ajaloo emotsionaalsust toetava arusaama illustratsioon. Mõnikord poetab ta mõnest sündmusest rääkides pisara, niivõrd hinge läheb talle klassi ees esitatav kirjeldus.

Õppuritele läheb jällegi hinge õpetaja hingestatus. Ja kui muud neile meelde ei peaks jääma, siis kindlasti vähemalt see, kuidas ja millise kirega õpetaja Künnap õpetas, selgitas. Selle tarvis, et keelemure mitte-eestlasi pidevalt ei piinaks, on Ehal kogu aeg käed tööd täis. Käekirjaga, mis sobiks kalligraafile, on ta kirjutanud kümneid lihtsaid ja selgeid eestikeelseid konspekte, mille järgi saavad õppurid ajaloo ja ühiskonnaõpetuse riigikeeles vähemasti nii selgeks, et suudavad end mõistetavalt väljendada.

„Loomulikult töötan ma pidevalt materjale täiustades ja tunde ette valmistades,” kostab Eha enesestmõistetavalt. Muud moodi polekski võimalik ju eluga kursis olla, sadulas püsida.Õhtuti, kui tunnid lõpevad, pakub nii mõnigi õppur Ehale: õpetaja, ma viin teid autoga koju. Eha keeldub resoluutselt. Ta tahab liikuda ja jalutada läbi oma kodulinna Kohtla-Järve, mis tundub iga aastaga kenamaks muutuvat. Selliseid lastele sobilikke täisehitamata sisehoove, sellist endisaegade hõngu kandvat keskalleed pole kusagil mujal Eestis.

Harva tuleb ette päeva, mil keegi koolist kodu poole astuvat Eha ei kõneta. Ikka kõlab: „Tere, õpetaja!” Ja siis on Eha Künnapil teine kord tõesti tükk aega mälus sobramist, et kes küll see tervitaja on. Ole sa kui tubli pedagoog tahes, ega kõik aastate jooksul ajaloo alal haritud tuhatkond õppurit ikka meelde ei jää.



Vallavanemast pedagoog

Eha Künnapit on eluaeg kooli poole tõmmanud. Isegi siis, kui ta töötas Kohtla vallas külanõukogu esimehena ehk praeguses mõistes vallavanemana, käis ta töö kõrvalt koolis tunde andmas, Rakvere õpetajate seminari haridus toeks. „Aga ülikooli ajas mind abikaasa Elmar. Ükskõik, mida ma temalt küsisin, tema teadis kõike, oskas alati nõu anda,” meenutab Eha, kes jõudis Tartu ülikooli kaugõppediplomini 1980-ndail.

Tänavu kuuekümneseks saavas täiskasvanute gümnaasiumis on Eha töötanuid üle nelja kümnendi. Lõpetada ei kavatse – igav hakkaks ju. Ega kooli juhtkond teda ära laseks ka, nii nad kinnitasid.