Meditsiinitöötajate streigist rääkides ja eelkõige tööseisaku lõpust unistades tekib tahes-tahtmata küsimus: millal tekib hetk, kui streik muutub riigijuhtidele, avalikule arvamusele ja maksumaksjatele niivõrd väljakannatamatuks, et streikijatele tuleb järele anda? Kujutame nüüd korraks ette, et kõik üldhariduskoolis käivad lapsevanemad peaksid keset kooliaastat terve nädala töölt ennast vabaks küsima, sest kooliõpetajad streigivad. Ja siis veel teise nädala sinna otsa. Millal kõigi Eesti lapsevanemate kannatus katkeb?

Arstide streigi mõju ei ole nii laiapõhjaliselt näha. Esimesel nädalal streigivad Tallinna ja Tartu haiglad ning see puudutab ambulatoorset vastuvõttu. Arstid on väga selgelt mõista andnud, et kõik hematoloogia ja onkoloogia (verehaiguste ja vähihaiguste) patsiendid saavad ravi, nagu ka kõik alla 18-aastased, samuti töötavad erakorralise meditsiini osakonnad ja perearstid (kuigi toetusaktsioonina vähem aega). Alles hiljem on plaanis streiki laiendada.

See kõik võib aga jätta väga petliku mulje, et streigi tõttu konkreetsed ohvrid puuduvad. Selliselt kirjeldas arstide streiki Delfile ka Iisraeli tervishoiuministeeriumi kantsler (ametliku nimega peadirektor) Ronni Gamzu. Seal kestis tervishoiutöötajate streik üle poole aasta.