Suitsupääsukesi jääb aina vähemaks
Kui kümmekond aastat tagasi hinnati meil pesitsevate suitsupääsukeste hulka vähemalt 150 000 paarini, siis viimaste arvukushinnangute kohaselt on nende arv praeguseks lausa kolmandiku võrra kahanenud.
Eesti ornitoloogiaühingu poolt tänavuse aasta linnuks valitud suitsupääsukeste projektiga seotud Meelis Uustal viitas meie rahvuslinnu arvukuse vähenemise tagamaid avades mitmele eri põhjusele. „Suitsupääsukeste arvukuse languses ei saa me ainult ennast süüdistada, vaid tegu on probleemide kompleksiga, mis ulatub meilt Lõuna-Aafrikasse, kus nad talvitamas käivad,” märkis Uustal.
Uustal osutas, et sigimisedukuse määrab pääsukeste puhul see, kas neile jagub piisavalt pesitsuskohti. Eestis on sellisteks kohtadeks traditsiooniliselt olnud loomapidamisega seotud majapidamised, kus leidub rohkesti pääsukestele suupäraseid putukad. Nüüdseks on selliste talude hulk pea olematuks kahanenud ning loomapidamine on koondunud tänapäevastesse ja suletud suurtootmistesse, kuhu pääsukestel paraku enam asja pole.
„Välja on tulnud, et niipea, kui kuskilt kaovad kariloomad, kukub järsult ka seal pesitsevate pääsukeste hulk. Eriti juhul, kui lähedusse ei jää mõnd veekogu, mis võib ühes loomapidamisega kadunud putukate rohkust kompenseerida,” tõdes Uustal. Niisiis pole põhjust ka imestada, et viimasel ajal on suitsupääsukesed hakanud pesi meisterdama vee lähedusse – näiteks jõgesid ületavate maanteesildade alla.
Nälg Aafrikas
Meie põllumajanduses ehk pääsukeste pesitsusaladel toimunud muutuste kõrval ei saa Uustali sõnul mööda vaadata ka sellest, mis toimub nende talvitumiskohtades. „Viimase paari-kümne aasta jooksul on nii kliimamuutuste kui ka aina suurenenud inimtegevuse mõjul mitte ainult pääsukeste, vaid ka teiste lindude talvitumistingimused Lõuna-Aafrikas tunduvalt halvenenud. Sahara kõrb aina laieneb, vihmase ja kuiva perioodi vaheldumine on muutunud väga ebaühtlaseks – mõnikord sajab talvitumisaladel liiga palju, mõnikord jälle mitte üldsegi,” selgitas Uustal.
Eesti ja Euroopa suitsupääsukesed käivad talvitumas kuni 10 000 kilomeetri kaugusel, ekvaatorist lõunasse jäävatel Lõuna-Aafrika märgaladel, mida kohalikud kipuvad aina kuivendama.
Alles hiljutigi lipsas meediast läbi üks selline Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit uudis. Nimelt tekkis seal mõte üht lennujaama laiendada, kuid asi põrkas sellele, et tulnuks kuivendada märgala, kus käivad igal aastal talvitumas miljonid suitsupääsukesed.
Uustal tähendas, et kui talvitumisaladelt saabuvad kevadel toidunappusest kurnatud linnud, pole nad enam võimelised siin suuri pesakondi üles kasvatama.
Seda, et suitsupääsuke võiks lähiaastatel või aastakümnetel meil päris haruldaseks tiivuliseks muutuda, Uustal siiski ei uskunud. „Arvatavasti jääb nende arvukus mõne aja pärast madalamal tasemel pidama,” oletas ta.
Aastalinnu projekti raames uuritakse tänavu suitsupääsukeste pesitsemisedukust Pärnumaal Häädemeeste vallas. Uuringu osaline Mati Kose kinnitas, et soojuse ja niiskuse ning ühtlasi ka sigimise poolest on see suvi olnud pääsukestele igati hea. „Varem saabunud lindudel, kel on esimesed pojad juba lennuvõimestunud, on käsil juba teine pesitsemine, hilisematel on alles mõnenädalased pojad pesas,” rääkis Kose.
Pääsukeste olukorrast täpsema pildi saamiseks kutsub Eesti ornitoloogiaühing kõiki, kelle kodu juures või lähistel veel suitsu- või räästapääsukesi pesitseb, sellest ühingule teada andma.
Rahvuslille annab otsida
Peale pääsukeste on põllumajanduses viimasel aastakümnel toimunud muutused mõju avaldanud ka meie rahvuslilleks tituleeritud rukkilillele. Selle tõttu, et teraviljakasvatuses on hakatud üha enam umbrohutõrjevahendeid kasutama, kohtab rukkilille meie põldudel järjest harvem.
„Mida rohkem taimekaitsevahendeid põldudele puistatakse ja mida enam teravilja puhitakse (ehk külviks määratud seemet taimehaiguste või kahjurite vasti - toim), seda vähemaks rukkilille jääb,” nentis botaanik Urmas Laansoo.
Laansoo lisas, et üht sööti jäänud põldu, mis rukkililledest lausa sinetas, õnnestus tal hiljuti näha Raplamaal Juuru kandis. „Paraku näeb sellist ilusat rukkilillepõldu viimasel ajal harva,” tähendas botaanik.
Kuigi põldudelt rahvuslille naljalt enam ei leia, pole siiski põhjust karta, et see inimtegevusest sõltuv taimeliik võiks päriselt meie maastikult kaduda.
Paljuski on abi sellest, et rukkilille kasvatatakse eri vormides paljudes iluaedades.
Rukkilill on üheaastane taim, mis levib seemnetega.
Täpsemat infot algatuse kohta leiab aadressilt
www.eoy.ee/suitsupaasuke/kodukoha-paasuke/.
