Surev luik
Külm on merevee kohati mitme meetri paksuselt jäätanud. Inimesed, kes pole aastaid nii külmi ilmu kogenud, vaevlevad gripis või kiruvad paksude kasukate seest ilma, mis ei taha veel niipea kevadiseks minna. Luiged aga surevad.
Jäävabu laigukesi Tallinna-äärses meres katavad tihedad linnukolooniad: luiged, pardid ja kajakad. Vesi aurab. Linnud kisavad. Jää hiilib vaikselt lähemale. Mõned linnud, eriti rännuinstinkti kaotanud luiged ei jaksa enam lennata, sest süüa on vähe. Nõrkenud süüakse ära. Jääl vedeleb olelusvõitluses allajäänuid.
Muuga sadamas on vaikus
Muuga sadama valveteenistuse ülem teab, et luiged on hädas. "Eile olid nad lausa siinsamas sadamas," rääkis ta selle nädala alguses. "Puksiirlaev seisis kai ääres ja mootorid töötasid, ümberkaudu vabas vees tiirutasid linnud," meenutab ta. Pärast laeva mereleminekut on ka seal vaikne.
"Luiki söödetakse sadamast lahkuvatelt laevadelt," teab Muuga sadama kapten Raudsalu. Praegu sõidavad laevad sadamasse ja sealt välja karavanidena, mida veab jäälõhkuja. Tekkinud vabal veeribal läheb jahiks: altpoolt tungivad sinna kalad, et õhku hingata, pealtpoolt omakorda näljased linnud. Jääpankade vahel vabas vees saab hulpida mõne tunni, kui ilm paarikümne külmakraadi juures püsib. Siis tuleb sulelistel jälle mõne solgiveekollektori lähedusse põgeneda.
Tallinna ja Helsingi vahel sõitvate laevade tekkidele kipub külmast hoolimata inimesi, kelle huviks toidumoona üle parda pilduda. Reisijad ja meremehed toidavad külmahädalisi kõigega: saia, leiva, kalade, popkorni, koeratoidu, herkulotega. Viimased arvatakse abivajajatele kõige sobivamaks.
Russalka solgitoru juures kihab elu
Pirita teel sõidavad autod. Mõned neist peatuvad Russalka läheduses, veidi Pirita poole jääval kaldaribal, kust paistab elavat liikumist kaldast paarisaja meetri kaugusel jääaugus. Solgiveekollektor, mille monumentaalne betoonkest sealsamas kõrval asub, sülgab merre sooja reovett, mis, ime küll, seekord kellelegi elutarvilikuks osutub.
"Mina ei julge sinna küll minna," räägib naine, kes kaldal edasi-tagasi kõnnib, vormisai näpus. "Olge head, viige see jää äärde lindudele," ulatab ta saiapätsi. Tal on lindudest tõsiselt kahju.
"Siin on vist üle kuuekümne luige," märgib villases mantlis mees jääaugu ääres. Ja näe - üks valge kõhualusega part ka!" imestab ta. Kajakad tiirlevad eemal.
Vaba vee äärsel jääl askeldavad teistest eemal paar kajakat. Inimeste lähenedes lahvatavad nad lendu hallilt luigekorjuselt. Luigelaip on kajakate toit. Looduses on see asjade tavaline käik: kes kaotab kohanemisvõime või ei lenda lõunasse, see hukkub. Teised saavad temast söönuks ja elavad edasi.
Varsti tuleb jääaugu juurde noorem naine, kaasas mitu suurt kotti toidukraamiga. Ta julgeb minna üsna jää äärele ja pistab midagi vette. Linnuparvest jõuavad kraamile jaole kümmekond luike ja paar parti. Kajakad tiirutavad närviliselt õhus.
Korraga ehmatavad linnud neid toitva naise juurest eemale - paarkümmend meetrit eemal kukub linde toitma tulnud mees läbi jää. õnneks on vesi napilt pool meetrit sügav ja lindude söötja pääseb vaid jäise suplusega. Kõva külma järel on soojem vesi nüüd hakanud jääd altpoolt sööma ja nii on kohati petliku lumepinna all vaid õhuke kirmetis.
"Pole midagi," pomiseb külmas vees supelnu, "toidu sain vähemalt ära tuua." Mees ei kiirusta koju sooja, vaid jääb aegamisi jäätuvates pükstes veel linde vaatama.
Kaldajäält on näha, mida inimesed lindudele äraelamiseks pakuvad. "Ma ostsin turult kilo räimi ja tõin kohale - linnud ei tahtnudki, sõid ainult saia," räägib autojuht, kes linde nädalalõpul toitmas käis. Jää äärde on veetud põhku, loomasööta ja muud vajalikku, mis aitab talve üle elada. Mõned inimesed, kes kaldalt kogu merel toimuvat askeldamist jälgivad, arvavad, et nüüd on luiged juba lausa oimetuks söödetud.
KAIDO EINAMA
