Rannarootslaste seltsi eestvedamisel ja Rootsi kuninga fondidest taotletud raha toel on uue plekist katuse peale saanud juba kabeli apsiidiosa ja praegu on töömeestel käsil tornile uue kiivri meisterdamine. Suve jooksul peaks tornikiiver ühes uue ristiga ka paika saama. Peale selle peaks kellatorn saama ette uued, kuid siiski algupärast joont järgivad puidust luugid ja kõige tipuks võõbatakse kogu torniosa heleda krohviga üle.

Kabeli renoveerimisega seotud Ilmar Heinleht märkis, et kabeli torni otsa kinnitatava uue risti meisterdas senini säilinud originaali täpse koopiana ühe kunagise saareelaniku Rootsis elav järeltulija, kes seal nüüd sepaametit peab. Vanal raudristil annavad kunagistest punavägede peremehetsemisest aimu sügavad kuulivorbid.

Merehädaliste varjupaik

Kui taastamiseks raha taotlemisega probleeme ei teki, loodetakse järgmisel aastal kogu kabel jälle katuse alla saada. Heinleht viitas, et kunagine pühakoda peaks kujunema ka kohaks, kus edaspidi merehädalised varju leiaksid. On kavandatud, et kabelisse tulevad magamiskohad ja seal oleks toidu valmistamiseks vajalikke kuivaineid.

Arhitekt Nikolai Thammi projekteeritud paekivist seintega kabel ehitati 1890. aastal maha põlenud puitkabeli asemele. Uue jumalakoja pühitses 1897. aastal sisse Rootsi-Soome Püha Mihkli koguduse õpetaja J. W. Gustafsson ja tseremooniast võtsid osa nii Suur- kui ka Väike-Pakri inimesed.

Kabeli allakäik algas 1940. aasta kevadel, kui Nõukogude okupatsiooni algusega läks lahti Pakri saarte elanike ümberasustamine. Arvatakse, et pärast Teist maailmasõda punaväe meelevalda jäänud kabel pigem lammutati kui lagunes. Kabeli müüristiku säilimisele on kaasa aidanud müürikroonide katmine betoonplaadiga 1993. aastal.

Sõsarsaare Väike-Pakri kabelist säilinud paekivist torniosa sai katuse alla 2006. aastal ja 2010. aasta suvel see ka taaspühitseti.