TÄISMAHUS: Aasta emad: selleks peab õnne olema, et üldse emaks saada!
Tiina Talvik ja Sirje Saar tervitavad teineteist tugeva käepigistusega. Mõlema säravat naeratust raamivad kortsud ja toetavad sõbralikud silmad. Peale selle, et mõlemad on arstid, on nad ka Eesti aasta ema tiitli omanikud: Talvik sai selle 1999. aastal ja Saar mullu.
„Prossi panen külge, siis ma tunnen end ikka väga tähtsana,” näitab kahe lapse ema Talvik suurt ringikujulist hõbeehet, mille keskmes on ema ja lapse nägu. Homme annab Eesti naisliit üle tänavuse aasta ema tiitli ja järjekorras juba 15. ema saab endalegi sellise prossi. „See pole mitte tunnustus ainult ühele emale, vaid kõigile ja perekonnale üldiselt,” lisab Saar.
Ja nii nad tulidki
Sirje Saarel on seitse last. „Aga kui mina noor olin, siis mõtlesin, et mul ei ole küll vaja abielluda ja tingimata lapsi saada,” meenutab ta mõtlikult. „Olin täitsa võimeline, et saan üksi hakkama. Ei mingit paanikat. Siis lihtsalt tutvusin inimesega, kes oli minu jaoks loodud.” „Ja nii nad tulidki!” lisab Tiina Talvik kiiresti ja naerab. „Peab ikka õnne ka olema, et emaks saada!” Saar nõustub. Tal oli kolleeg, kes otsustas: ei, mina küll ei sünnita siia hädaorgu ühtegi last! „Ja ta tõesti otsustaski nii ja kui tal nüüd see elu lõpp oli, siis see oli ikka väga raske. Tal pole mitte kedagi,” võtab Saar loo nukral pilgul kokku.
Staažikate emadena teavad Saar ja Talvik, kui suur rõõm on lihtsalt lapsest ja emadusest. „Ma mäletan oma esimese lapse sündi siiamaani, kui tore see oli,” Talviku silmad säravad puhtast rõõmust ja ta rõhutab, et esimene kogemus oli lihtsalt eredam. „Teine oli ka tore, aga esimene laps oli ikka tõeliselt tore!” Edasi läheb elu lapsega loomulikult, arutlevad nad, kõige lihtsam ülesanne sealjuures on oma last armastada.
Tunne tuli neljanda lapsega
„Aga mina tean ühte ema, kes oma ühte last täiesti vihkab,” ütleb Talvik. „Igal naisel, kes on ka ema, ei ole ka alati seda empaatiat!” Saar nõustub: emadus ei tule kõikidele naistele ühtemoodi. „Mulle üks emme ütleski, et ta sai emaks olemise tundest aru alles pärast neljanda lapse sündi,” toob ta näite.
Neid näiteid pole aga palju ja nii Talvik kui ka Saar leiavad, et tänapäeval on emadus justkui rohkem tunnustatud ja ka lihtsam kui nende ajal. Ja mis kõige tähtsam, emad on tublimad. „Nad on kindlasti palju targemad, kui vanasti oldi,” kiidab Talvik, et vanemad oskavad rohkem oma lapsi jälgida, teavad neist rohkem kui vanasti ja loevad kirjandust. „Ja enamus nad ei pühendu ju ainult kodule ja perele, vaid tahavad ka rohkem anda ühiskonnas oma panust, mis on hea,” ütleb Saar ja lisab konkreetselt: „Ja isad on kindlasti tublimad!” „Ei häbene last mähkida!” sekkub Talvik kiiresti.
„Kui meie lapsed saime, siis ei olnudki võimalik kohustusi jagada. Keegi pidi ju tööd ka tegema,” ütleb Talvik, kellel abielustaaži juba 50 aastat. Sirje Saarel on vastav arv 35. Mõlemad naised teavad, kui kulukaks võib ema ametinimetuse kandmine minna. Sestap kiidavad nad väga emapalka, mis peale abi on ka üldine tunnustus emadele. „Vanasti oli nii, et kolmanda lapsega oli preemia ja see preemia oli nii suur, et selle eest sai endale Žiguli osta,” alustab Talvik. „Kus mina sellel ajal olin?” küsib Saar imestusest suurte silmadega – tema pole sellest kuulnud ega Žigulid saanud. „Lubati mingil ajal seda ja siis see raha sai otsa ja enam ei saanud keegi seda, mis oli halb,” jätkab Talvik. Rahaline toetus on emale väga tähtis abi, mis aitab muu hulgas säilitada ka turvatunnet. „Aga nende tase on tegelikult niivõrd madal,” muutub Saare hääl tõsiseks. See on lausa piinlik, arvavad mõlemad. Eriti raske olukord on puuetega laste vanematel. „Erivajadusega lastevanematel oli hea mõte: annaks kõik need lapsed riigi kätte korraks. Tahaks näha, mis siis juhtub!” ütleb Talvik ootusärevalt.
Peale toetuste ja raha on emadel ka üldisemaid muresid: raske on lapsest lahti lasta. „Kui mu kõige vanem poeg läks kodust ära, küll see oli raske,” ütleb Saar. „Uuesti oli raske siis, kui pesa jäi päris tühjaks.” Talvik usub, et temal oli kergem, sest peres on kaks tütart. „Tütardega on lihtsam,” ütleb ta muretult, „sest tütarde ja emade suhe on teistsugune kui emade ja poegade suhe. Siis tunned rõõmu, et mõtle, läks hästi!” „Poeg justkui võetakse ära, aga tütar jääb perekonda,” nõustub Saar ja lisab kiiresti, et klammerduda ei tohi.
„Aga emadeks jääme me elu lõpuni! On ju?” lausub seepeale Talvik ja mõlemad naeravad. „Juuksuris just ütlesin, et mul ema ütles nii, ja mõtlesin, et ma olen viiekümneaastane ja ikka kuulan ema,” meenutab Saar lõbusalt. Emaks olemist kogetakse ju elu jooksul mitmesugusena. Esmalt tütrena, kui leiad, et vanemad ei tea ikka mitte midagi, siis ise emana last kasvatades ja õpetades ning lõpuks ka vanaemana, hellitaja ja tarkuse andjana.
2012. aasta ema preemia antakse üle juba homme
Aasta ema on tunnustus emale, kes on üles kasvatanud vähemalt kaks last ja keda on tunnustatud ka oma töös.
1998 Sirje Kivimäe
1999 Tiina Talvik
2000 Krista Tomberg
2001 Katrin Reimus
2002 Inara Luigas
2003 Merike Kull
2004 Maarja Moppel
2005 Aili Laande
2006 Eevi Ross
2007 Margit Lail
2008 Külli Kangur
2009 Maie Niit
2010 Rutt Šmigun
2011 Sirje Saar
2012 ?
Allikas: Eesti naisliit
