Ilmselt selle viimase aastaga on midagi juhtunud. Inimesed on hakanud rääkima. Sõna, mis ma kasutasin, oli julgus. Võib-olla oligi dialoogi vähesuse põhjuseks julguse ja isegi mugavuse segu. Kui täna vaatame tekkinud vastaspooli – ühelt poolt kodanikkond laiemalt ja teiselt poolt valitsus –, siis ma arvan, et süüdlasi oli mõlemal pool. Kodanikkond lasi valitsejatel nii tegutseda ja see tundus inimestele ilmselt mingil hetkel mugav. Ega see väga kaua kesta ei saanud. Ka valitsusel, mis on ju väga pikka aega võimul olnud, tekib teatav tunne oma oskustest ja tundub, et valitsemine kestab igavesti. Kui skandaale poleks olnud, siis usun, et koalitsiooni head nõunikud oleksid mingi skandaali tekitanud, et äratada unest nii valitsust ennast kui ka kodanikkonda.

Kui vaadata uue aasta esimesi arvamusavaldusi, siis paistab, justkui oodataks tänavu mingit murrangut.

Toimuma hakkaks midagi siis, kui saaksime üle ka kurjusest, mis mõlemal pool on. Ühed ütlevad, et teised on lollid, ja teised jälle, et esimesed on – mis see sõna oli Rein Raual? – värdjad. See ei ole eriti konstruktiivne, sildistatakse mõlemalt poolt. Kui saaks nüüd selle ära unustada ja vaataks, kuhu me tahame Eesti riigiga minna. Oleme seni väga palju püüdnud olla kellegi moodi – osa Põhjamaadest või kui keegi käib kaugel Singapuris, siis ütleb, et peame niimoodi olema. Võibolla istuks maha ja mõtleks: mis me tahame olla ja kus on meil võimalik olla nähtav ja ka nii, et Eesti inimesed tunneksid, et meil läheb hästi.

Jääkeldri protsessi tulemusena käivitub esmaspäeval rahvakogu. Kuidas te suhtute sellesse, et edaspidi on meil rahva valitud riigikogu ja ka rahvakogu?

Ega ma ei ole paleestruktuuride pooldaja. Rahvakogu mõte võib teine olla, see on pigem kõrvalprotsess, kus inimesed arutavad, ja võibolla tuleb sealt ka häid mõtteid, mida demokraatlik ühiskond saab ära kasutada. Tihti on probleemiks, et üksikuna on mõtted head, aga pole kedagi, kes nad süsteemiks kokku paneks.

Üldiselt olen ma pigem seda meelt, et tuleks loota neile struktuuridele, mis meil olemas on. Küsimus ei ole parteides endis, lõpuks on ju seal konkreetsed inimesed, kes valetavad, teevad pahandusi. Ja rahvakogu – eks see on selline nimemaagia. Ilmselt püütakse sellega vastandada ühelt poolt rahvast ja teiselt poolt rahvaesindajaid. Sellepärast ma ütlesingi, et mulle sellised paralleelstruktuurid ei meeldi. Ma ei usu ka sellesse, et tekivad uued parteid ja saavad nii võimsaks, et hakkavad lähiajal mõjutama riigi valitsemist. Inimesed ei kipu ka tihti usaldama neid, kes kuskilt üle jäävad ega ole sobitunud ühte või teise erakonda. Pettunute seltskonda rahvas ei soovi.

Mis inimeste elujärjes alanud aastal muutuda võiks?

Palgad ei ole viimastel aastatel tõusnud sellisel määral nagu hinnad. Ma ei usu, et inimeste heaolu nüüd kasvab. Palgatõusud, mis on riigisektoris lubatud, ei ole need, mis tõstaks elukvaliteedi järgmisele tasemele. Tuleb rahulikult õiges suunas edasi rühkida.

President ütles aastavahetuse kõnes, et rohkem tähelepanu peaks pöörama siseasjadele. Kuidas seda teha?

Eesmärk saab olla ainult see, et inimesed usuksid meie riigi tulevikku. Võiks nüüd tõesti hakata rahulikult meie riiki sisse vaatama ja võtta tempot maha. Tahtsime kogu aeg jõuda kuhugi, lõpuks saavutasimegi eesmärgid, aga mulle tundub, et tempo on võtnud pisut võhmale. See oli võib-olla ka praeguse vastandumise põhjuseks, sissepoole polnud valitsejatel aega tegeleda. Nüüd aga peaks tulema rahulik periood.

Kui teist saab riigikontrolör, siis millised ülesanded selles ametis ees seisavad?

Ei taha programmi siin kokku panema hakata, aga paar asja ütlen. Tuleb selgeks teha, kus on riskikohad, ja siis nende asjadega tegeleda. Teine asi: riigikontrolöril on unikaalne võimalus osaleda valitsuse istungitel. See tähendab, et tal on võimalus mingeid asju ära hoida. Riigikontrolör ei tohi seal vait olla, ära kuulata ja hõõruda vaikselt käsi, et hakkab mingi jama tulema. Lõppeesmärk on see, et Eesti riik toimiks kõige paremal viisil.Kes ta on?Alar Karis

Alar Karis on sündinud 26. märtsil 1958 Tartus. 1981. aastal lõpetas ta Eesti põllumajandusakadeemia veterinaarteaduskonna. 1999–2004 oli ta Tartu ülikooli professor.

Aastail 2003–2007 oli Karis Eesti maaülikooli rektor, 2007. aastal sai ta Tartu ülikooli rektoriks, kellena töötas 2012. aasta suveni, mil ta ametiaeg lõppes.

Karis sai doktorikraadi 1987. aastal tööga Eimeria perekonna ainuraksete etioloogiast ja mõjust peremeesorganismile.

Tema teadustöö põhisuunad on olnud seotud bio- ja keskkonnateadustega, näiteks biotehnoloogia, molekulaarbioloogia, rakubioloogia, biofüüsika, majandus- ja tehnoloogiauuringud.

Läinud aasta 8. oktoobril valiti Karis Eesti Arengufondi nõukogu esimeheks. Selsamal sügisel tegi president Toomas Hendrik Ilves talle ettepaneku kandideerida riigikontrolöriks, millega Karis nõustus.