Tõepoolest, eestlased räägivad viimastel kuudel alast, mille reeglitest keegi täpselt aru ei saa. Nüüd on põhjust õppima hakata, sest Karksi-Nuiast pärit 25-aastane Margus Hunt on jõudnud Ameerika jalgpalli profiliigas lepingu lähedale. Mängus on palju raha ja enneolematu glamuur.

Margus, tänu sinule on eestlased püüdnud viimastel kuudel aru saada, mis ala see Ameerika jalgpall ikkagi on. Ütle päris ausalt, kaua sul aega läks, et reeglitest ja mõistetest aru saada?

Mul oli õnneks võimalus pidada rohkesti vestlusi ja koosolekuid treeneritega. Kokku võttis kuskil nädal aega, et üldine mängusõnastik selgeks õppida. Pärast seda tulid skeemid juba lihtsamalt.

Nii et sel ajal, kui sa Eestist USA-sse kolisid, olid sul ameeriklasi hullutavast alast tavalise eestlase teadmised?

Üldiselt küll. Kui siia jõudsin, hakkasin natuke mängust aru saama, sest vaatasin kohtumisi koos sõpradega telerist.

On sul jäänud esimesest mängust mõni ere mälestus?

Mäletan seda, et mul oli võimalus kohe kirja saada karjääri esimene mängujuhi mahatõmbamine, aga arvasin, et ta andis palli ära pallikandjale ja hakkasin pallikandjat taga ajama. Tegelikult hoidis aga mängujuht kogu aeg palli enda käes ja ma lihtsalt ei näinud seda. Sellest loost räägitakse ülikoolis tänaseni.

Eestis seevastu räägitakse sinust jätkuvalt kui 2006. aasta juunioride kettaheite ja kuulitõuke maailmameistrist. Pärast seda, kui sa Ameerika jalgpalliga tutvusid, olid päris pikalt kahevahel, kumb ala valida. Millal sinu jaoks isiklikult selgeks sai, et valid Ameerika jalgpalli?

Käisin 2011. aasta veebruaris õlaoperatsioonil. Pärast seda oli natuke mõtlemisaega ja otsustasin, et kuna mul on väga haruldane võimalus, pean viimast võtma ja kaks järgmist aastat üleni Ameerika jalgpallile keskenduma. Seda ma ka tegin.

Oli su otsus kõigile arusaadav või pidid palju seletama, näiteks kasvõi kodustele, miks just selline alavalik? Samal ajal oli ju Eestis kettaheite olümpiavõitja ja ala populaarsuse tipul.

Kodustele ei pidanud väga seletama. Kõik said aru, et niisugune valik oli sel hetkel vajalik ja sellist võimalust ei pruugi elus enam teist korda tulla.

Mainisid 2011. aasta õlaoperatsiooni. Pealtnäha tundub Ameerika jalgpall vigastusterohke ala. Kuidas sinu tervis on vastu pidanud?

Vigastusi ikka on, õlaprobleem on selles mängus väga tavaline. Õlad saavadki korralikku piina. Kuid olen enamasti suutnud vigastusi vältida ja terve olla.

Pärast jõululaupäeval peetud Hawaii Bowli, kus sind valiti kohtumise parimaks, on sinust väga palju räägitud ka USA ajakirjanduse veergudel. Kuidas sa ise tagantjärele kohtumist hindad: oli see üks neist päevadest, kui kõik välja tuli? Või oli see tegelikult üks paljudest mängudest, lihtsalt suure meedia tähelepanu tõttu jõudis info sinust ka eestlasteni?

Tegelikult nii ühte kui ka teist. Ettevalmistus selleks mänguks oli väga hea, olin ka vaimselt valmis väga heaks mänguks. Kuna tegemist oli sel päeval ainukese mänguga terves riigis, oli kindlasti rohkem tähelepanu ja meediakaja, mis on muidugi hea. Kuid kindlasti oli mäng hooaja üks paremaid.

Kas su ülikooli tiimi juures oli olemas psühholoog, kes mängijatega tegeles. Või valmistasite end igaüks ise mänguks vaimselt ette?

Meil oli psühholoog olemas, aga ma ei ole temaga kordagi kohtunud. Enamasti sain ikka ise hakkama vaimse ettevalmistusega.

Pärast Hawaii Bowli algas ettevalmistus Senior Bowliks. Palun kirjelda, kuidas nägi välja see nädal, mis eelnes mängule? Kohtumised endiste tippmängijatega, intervjuud…?

Mina vanade mängijatega eriti ei kohtunudki. Küll aga oli nädal väga intensiivne ja stressirohke. Jõudsime sinna laupäeval, nädal enne mängu ja kohe tuli teha kõiksugu kirjalikke teste ja füüsilisi eksameid ja intervjuusid meeskondadega.

Pühapäeval kohtusime peatreeneri ja teiste treeneritega Oakland Raidersite meeskonnast. Esmaspäeval oli kohe esimene füüsiline trenn ja nii kuni kolmapäevani. Neljapäev ja reede olid lihtsamad. Õhtuti olid alati kohtumised meeskondadega. Tegelikult võib selle kokku võtta kui korraliku kaose: pidevalt telefon helises, mingi meeskond tahtis kohtuda ja rääkida.

Kui paljude meeskondadega sa kohtusid ehk kui palju sinu vastu huvi tunti?

Enamasti toimusidki tutvustamised ja skautidega kohtumised. Kohtusin vist kõikide meeskondadega, välja arvatud New York Giants.

Ja milline tagasiside on?

Ise jäin väga rahule ja tagasiside oli ka hea. Pärast, kui oma agendiga rääkisin, siis ta ütles, et paljud meeskonnad on vaimustuses.

Ometi kuuldus Senior Bowli ehk siis Põhja ja Lõuna mängu järel sinu tegutsemise kohta kriitikat. Oled sa sellega nõus?

Ma ei ole eriti kuulnudki, mis see täpne kriitika oli. Tegelikult ei olnudki sellel mängul suurt tähtsust, märksa suuremat rõhku pöörati treeningutele ja intervjuudele. Pealegi meie liinis üks mängija vigastas end päev enne mängu ja nii ei saanud ka mina korralikku mänguaega.

Kas sa said peatreeneri Dennis Alleniga pärast seda pikka nädalat ka rääkida? Mis õpetussõnu tema sulle kaasa andis?

Väga pikalt me ei rääkinud, ta lihtsalt soovis mulle edaspidiseks edu ja ütles, et Indianapolises kohtume taas. Veel sõnas ta, et treeningud olid nädala jooksul head ja nad olid minu arenguga väga rahul.

Kuidas sinu elu nüüd aprillis toimuva Ameerika profiliiga NFL-i draft’ini välja näeb?

Veebruari lõpus toimub Indianapolises Combine, kus tehakse füüsilisi katseid ja peetakse veel rohkem meeskondadega kohtumisi.

Pärast seda, märtsis ja aprillis on individuaalsed trennid meeskondadega ja nende treeneritega. Sel ajal olen ehk Dallases tagasi.

Mis meeskonna kutset sa draft’is kõige enam ootad?

Mõned meeskonnad on, aga neid ma praegu avaldada ei tahaks.

Mis on sinu jaoks praegu, jaanuaris 2013 NFL-i poole vaadates kõige tähtsam: tugev klubi, palju mänguaega, kõva teenistus või midagi muud?

Kõik, mis sa pakkusid, mängivad suurt rolli. Kes ei tahaks mängida hea meeskonna eest, kõvasti mänguaega saada ja korralikku palka teenida? Kahjuks ei ole aga midagi neist minu kontrollida. Kui laagrid hakkavad, oleneb kõik sellest, kuidas ma seal tööd teen. Selle põhjal otsustatakse, palju ma mänguaega saan.

Kui palju sa praegu tunnetad, et karjääri ehk üks suurem murdepunkt seisab ees?

Võtan rahulikult, draft on alles aprilli lõpus, mitte mingit mõtet ei ole end kõiksugu mõtetega üle koormata. Teen omi asju, kontrollin oma elu. Kuid kui aprill lähemale jõuab, eks siis muutun natuke ärevamaks ka.

Lõpetasid Southern Methodisti ülikoolis spordijuhtimise bakalaureuse ja praegu on sul magistriprogramm pooleli?

Just. Tulevikus soovin kindlasti ka spordijuhtimise magistri omandada. See magister, mis ma SMU-s võtsin, oli lihtsalt selleks, et oleks võimalik mängida sügisel Ameerika jalgpalli. Spordijuhtimise magistrit siis ei pakutud, nüüd kevadel alles pakutakse. Seega pidin registreerima ennast möödunud sügisel teise magistrisse.

Kui sind valitakse NFL-i meeskonda, kas pühendud täielikult jalgpallile või jätkad ka õpinguid?

Oleneb, kuidas aega on. Kindlasti tahaksin haridusteed jätkata ja magistrikraadi kätte saada. Kuid eks näis, kas see on pärast karjääri lõppu või karjääri jooksul.

Peale Ameerika jalgpalli oled USA-s avastanud enda jaoks ka klaverimängu?

Jah, olen ammu tahtnud mingit instrumenti osata, esmalt soovisin kitarri õppida, aga tunnid ei mahtunud mu graafikusse, seega valisin klaveri. Alustasin õppimist 2011. aasta sügisel, ja tegin seda ainult ühe semestri. Pärast seda olen õppinud omal käel natuke juurde.

Ja lemmiklugu, mida ikka mängid, kui klaverit näed, on...?

Kas Beethoveni „Für Elise” algus või siis lugu, mida pidin õppima oma klaverieksamiks: Helen Jane Longi „Expression”.

Millal sa viimati Eestis käisid ja kui palju lähedased sulle külla on jõudnud?

Viimati olin kodus eelmine aasta jaanuari keskel ja seda ka vaid viieks päevaks. Kodustega suhtlen iga pühapäev Skype’i teel, oktoobri keskel käis õde koos perega paariks nädalaks külas.

Mis seisus on su enda perekonna loomine?

Tüdruksõber on mul olemas, aga ta on tööinimene ja töötab Houstonis. Sealt on ta ka pärit.

Kui palju sa veel endiste sõpradega kergejõustikuaegadest suhtled?

Paari inimesega hoian kontakti, aga ega ma väga pikalt kellegagi suhelnud ole.

Ja viimane küsimus: millal sa viimati ketast heitsid või kuuli tõukasid?

Juulis 2010.



KES TA ON

14. juuli 1987 – sünnib Karksi-Nuias

24. juuli 2005 – võidab Kaunases juunioride EM-i kuldmedali kettaheites (1,75 kg ketas, 62.19)

16. august 2006 – võidab Pekingis juunioride MM-il kuldmedali kettaheites (1,75 kg, 67.32)

19. august 2006 – võidab Pekingis juunioride MM-i kuldmedali kuulitõukes (6 kg, 20.53).

2007 – kolib Dallasesse, kus soovib Dave Wollmani käe all kettaheidet õppida

2009 – hakkab oma ülikooli meeskonnas mängima Ameerika jalgpalli

6. juuli 2010 – püstitab kettaheites isikliku rekordi kahekilose kettaga – 61.33

Veebruar 2011 – otsustab kahe ala valikul Ameerika jalgpalli kasuks

24. detsember 2012 – valitakse ülikoolide karikamängu Hawaii Bowli parimaks mängijaks

25.–27. aprill 2013 – Ameerika jalgpalli profiliigade klubid valivad endale uusi mängijaid



Hundi palk selgub aprillis

Ameerika jalgpalli profiliiga (NFL) mängijad jagunevad kolme kategooriasse: 1) uued mängijad, 2) mängijad, kes on liigas pallinud kolm täishooaega ja kelle lepingud on läbi saanud, 3) mängijad, kes on liigas olnud neli hooaega või kauem. Nende kategooriate alusel kehtivad palgaläbirääkimistel erinevad tingimused, kuid kindlaks on määratud nii minimaalne palk kui ka maksimaalne summa, mille klubid võivad kulutada. Miinimumpalk määratakse kollektiivlepingus igal aastal eraldi, tavaliselt enne draft’i aprillis. Lõppenud hooajal oli uue mängija ehk siis draft’is valitu minimaalne aastapalk 390 000 dollarit, eeloleval hooajal peaks see tõusma 480 000 dollarini. Mõistagi saab mängija ka boonuseid, mis olenevad mitmest asjaolust, eelkõige aga sellest, mitmendas draft’i ringis ta valitakse.