Bakuu tänavatel on naftarahale järgnev luksus kõrvuti agulite ja Lasnamägedega, kontrastid on teravad. (Foto: Andres Putting)

Inimõigused ja demokraatia edendamine kuuluvad Eesti välispoliitika viie alustala hulka. Ometi on Eesti loomas üha sõbralikumaid suhteid selliste riikidega nagu Aserbaidžaan ja Kasahstan, keda Freedom House liigitab mittevabade riikide hulka ja kellele Human Rights Watch (HRW) heidab ette tõsiseid probleeme inimõigustega. Veel 2009. aastal püüdis Eesti luua ka paremaid suhteid Valgevene diktatuuriga. Kas me oleme oma põhimõtteid ohvriks toonud, et endale rikkaid sõpru leida?

„Euroopa Nõukogu liikmesriikides ei tohiks olla ühtegi poliitvangi, süümevangidest kõnelemata. Aga kahjuks see nõnda ei ole,” nentis märtsis Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee(ENPA) Eesti-delegatsiooni juht Andres Herkel (IRL). Tema sõnul oli ENPA liikmetest kõige enam ehk 14 süümevangi just Aserbaidžaanil ja kutsus ajakirjanikke üles Eurovisionil sellele tähelepanu pöörama.

Bakuule oli Eurovisioni korraldamise enda kanda saamine suurvõiduks. Naftadollarite peal on võimalik korraldada tõeliselt suursugust üritust, kuid selle varjukülgedeks on siiani, et riigi rikkus voolab peamiselt just valitseva perekonna taskutesse, opositsiooni surutakse maha ja sealse valitsusega loodud sõbrasuhted rikuvad otseselt suhteid tema läänenaabri Armeeniaga. Bakuu on rikas, Jerevan on vaene, ja järeldused on ilmsed.

Poliitilistest vabadustest rääkides: Aserbaidžaani parlament koosneb enamikus ühe partei, Älijevite perekonna juhitava Uue Aserbaidžaani Partei esindajatest, keda toetab ka suurem osa „parteitute” blokist. 2010. aasta valimistel sai see partei väidetavalt 45,8 protsenti häältest. Osa opositsioonist neid valimistulemusi ei tunnista tänini ning üritas Eurovisioni eel uut protestilainet tekitada. Vormiliselt proteste ka lubatakse, aga ainult äärelinnades ja alles esmaspäeval aeti Bakuus kaks meeleavaldust jõuga laiali. Opositsioonil, nagu ka vabal ajakirjandusel hingamisruumi eriti ei ole.

Kas ohverdati Armeenia?

„Eesti välispoliitikas inimõigusi läbi sõrmede küll ei vaadata,” kinnitas eile Eesti Päevalehele riigikogu väliskomisjoni aseesimees Enn Eesmaa. „Tuleb küll jälgida mitut aspekti, nimelt ka diplomaatilist vajadust suhete säilimist tähtsustada ja vastuolusid vältida.” Näiteks, kui Hiinale kogu aeg Tiibetit meelde tuletada, siis kaugele ei jõua, leidis Eesmaa. „Sõprust Armeeniaga pole küll Aserbaidžaani-suhetele ohverdatud,” lisas ta.

Teatavasti pidasid Armeenia ja Aserbaidžaan aastatel 1988–1994 maha sõja ja peavad välisriikide suhtlemist vastaspoolega tõsiseks probleemiks. Kui võrrelda Eesti välisministeeriumi ülevaateid, lakkasid tipptasemel visiidid Eestist Armeeniasse pärast Arnold Rüütli visiiti 2004. aastal, Aserbaidžaanis on aga järgnenud aastatel käinud nii president Toomas Hendrik Ilves, peaminister Andrus Ansip kui ka välisminister Urmas Paet. Pööre ilmnes enam-vähem just siis, 2005. aastal, kui Urmas Paet välisministriks sai…

Millest ikkagi tuleb see, et Eestit külastas Aserbaidžaani president Ilham Älijev viimati 2010., kuid Armeenia president Robert Kotšarjan 2002. aastal? Taustaks on just üleilmne geopoliitika. Eesti sõprus Aserbaidžaaniga on liikunud ameeriklaste jalajälgedes, Venemaa suhted Bakuuga pole kuigi head. Armeenia on aga Venemaa suurimaid sõpru. Kas tõesti mõjutab see meie välissuhtlust?

Eesti rikas sõber

Võib tunduda, et Aserbaidžaan on Eestile loomulik liitlane. „Suhted kahe riigi vahel on väga kõrged ja väga head,” kinnitab Tallinnas tegutseva Eesti Aserbaidžaani kultuurikeskuse Ajdan juht Nijazi Hadžijev. „Bakuus näeme eestlasi koordineerimas Eurovisioni asju, nad on võitnud avalikke konkursse Bakuus, ja kahe riigi suhetes midagi muuta küll pole vaja,” leidis Hadžijev.

HRW maalib Aserbaidžaanist musta pildi: protestid surutakse maha, inimesi vangistatakse poliitilistel põhjustel, ajakirjanikke kiusatakse taga, tuhanded naised jätsid õpingud katki, kui neil keelati koolides pearätte kanda, politseijaoskondades ja vanglates piinatakse ülekuulatavaid ja viimati hakkas Bakuu linnavõim inimesi jõuga kodudest välja tõstma.

Veebruaris lammutati Bakuus Agil Gulijevi tänav 5 asunud üheksakorruselise elamu ülemisi korruseid juba siis, kui alumistel veel elanikud sees elasid. Lammutustöödest pilte teha üritanud ajakirjaniku Idrak Abbasovi peksid politseinikud vaeseomaks. Korruselamu, nagu mitmed muudki lähikonna hooned lammutati maha, sest Eurovisioni kristallpalee ümber taheti kujundada parki. „Ja kui keegi väidab, et riigis olevat probleeme inimõigustega, pole nad enam meie sõbrad, sest nad valetavad,” hoiatab Hadzijev Tallinnast.

Aserbaidžaan õitseb tänu naftatuludele, ka demokraatiaga pole tõsiseid probleeme. Jutt, et kedagi Eurovisioni keskuse ehitamisel kodust jõuga välja tõsteti, olevat valeinformatsioon, sest väljatõstetutele maksti selle eest kaks korda suuremaid hüvitisi kui tavaliselt.

Raadio Vaba Euroopa väidab, et ehituskontsern, mis Bakuud ümber ehitab, kuulub varifirmade kaudu president Ilham Älijevi naisele ja kahele tütrele. Ja korruptsioon pole Aserbaidžaani probleemidest just väiksemaid. Telekanal CNBC tuvastas näiteks kümneid kinnisvaraobjekte Dubaist kuni Panamani, mida Älijevi pojale ja tütardele kokku ostetakse. Eurovision andis neile rikastumiseks veel ühe võimaluse.

Brüsseli tuulelipu järgi

Eesti välispoliitika suhtumine autoritaarsetesse režiimidesse on olnud sama ebajärjekindel kui EL-i poliitika tervikuna. Kui Euroopa 2000. aastatel leidis, et Liibüaga on võimalik leppida, sõlmis ka Eesti 2008. aastal Muammar Gaddafi režiimiga diplomaatilised suhted. Kui aga seal mullu revolutsioon puhkes, toetas Eesti Liibüa demokraatlikke muutusi.

Kui Brüsselis saabus tahtmine Valgevene juhtkonnaga paremaid suhteid luua, sattus „rindejoonele” just Urmas Paet, kelle 2009. aastal Minskis toimunud sõbralik kohtumine Aljaksandr Lukašenkaga leidis ka Wikileaksi kaudu suurt kajastust. Paeti inimõigusteteemalise küsimuse keeras Lukašenka tollal naljaks. Praeguseks on need suhted küll jahenenud, sest Minsk pole oma poliitikat muutnud.

Vähemalt Kuubaga suhtlemise kohta nendib välisministeerium küll, et takistuseks on erinevad poliitilised vaated.

Mida välja ei öelda, on see, et meie suhtumist Kuubasse mõjutab otseselt USA-Kuuba suhete ummikseis, nii nagu on jääs ka meie suhted paljude teiste USA oponentidega. Aserbaidžaan on meie sõbra sõber, ehk nähtavasti ka meie sõber. Eesti sõprus Kasahstaniga peaks aga kinnitama, et kõik Moskva sõbrad ei ole meie vaenlased, isegi siis, kui seal kehtib üheparteisüsteem ja mullu streikijate pihta tuli avati.
Kaks küsimustUrmas Paet
välisminister

Kas Eesti sõprus Aserbaidžaaniga on tegelikult takistanud suhteid Armeeniaga?
Ei ole. Kahepoolsete suhete arendamisel Eestiga ei ole Aserbaidžaan ega Armeenia esitanud mingeid lisatingimusi ning nad ei ole seda kuidagi sidunud omavaheliste suhetega. Kõik Lõuna-Kaukaasia riigid on olulised partnerid nii Eestile kui ka Euroopale. Aserbaidžaan ja Armeenia on, koos Gruusiaga, EL-i naabruspoliitika partnerid. Idapartnerluse raames on inimõiguste järgimine ja demokraatia rakendamine olulised teemad, ka Eesti jaoks. Seda kinnitavad ka eile avaldatud naabruspoliitika progressiraportid ja asjaolu, et mõlemad riigid on Eesti arengukoostöö seitsme prioriteetriigi seas.

Samuti ei ole Aserbaidžaan ja Armeenia maailmas ainsad, kellel on omavahel pingeid. Nagu teistelgi sarnastel puhkudel, jätkab Eesti suhtlemist mõlema riigiga ilma, et kumbki eeltingimusi seaks, kas inimõiguste või mõnes muus vallas.

Kas meie välispoliitikas on Aserbaidžaani-sõpruse nimel mingeid põhimõtteid ohvriks toodud?
Ei ole. Eesti suhted Aserbaidžaaniga on head ja vastastikku kasulikud ning nende hoidmiseks ei ole Eestil tulnud inimõiguste küsimusi vältida.Väsimatu prAserbaidžaan ostab imagot

Kriisi eel ehk ainuüksi 2006. aastal kasvas riigi SKT tänu nafta- ja gaasivarudele 35 protsenti. Sellest ajast on majandusmaht kolmekordistunud.

Aserbaidžaan püüab innukalt välismaiste PR-firmade abil imagot parandada. 2007. aastal maksis riik Washingtoni poliitiliste ja ärikonsultatsioonide firmale JWI 25 000 dollarit kuus pluss kulutused „professionaalsete teenuste” eest.

Septembris kiitis USA Aserbaidžaani-suursaadik Bakuu võime nafta- ja gaasitulude ühiskonnale jagamise eest. Maailmapanga andmeil on vähendatud vaesuses olevate inimeste hulka 10 aastaga 50 protsendilt 7,6 protsendile.

Võõrustajad on ennegi kulutanud Eurovisionile näiteks 30 miljonit dollarit, kuid Aserbaidžaanis on ainuüksi telesaate ametlik eelarve 64 miljonit, tegelikud kulud ulatuvad meedia teatel 277 või poole miljardi kanti.

Allikas: Time