TÄISMAHUS: Eestit aitavad luuüdiga sakslased, meie oma doonoritest abiks ei piisa
Sa ei pea olema arst, et päästa elusid. Sellist tunnuslauset kandis möödunud aastal televisioonis näidatud sotsiaalreklaam, millega kutsuti inimesi üles liituma vereloome tüvirakkude doonorite registriga.
Tartu ülikooli kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku osakonnajuhataja Ain Kaare sõnul pakkus detsembris jooksma hakanud reklaami peale end luuüdidoonoriks umbes 25 inimest. „Protsentuaalselt pole see paha, absoluutarvudes oleks oodanud natukene paremat tulemust,” nentis ta.
Eestis on vereloome tüvirakke siiratud 1–65-aastastele isikutele ja näiteks möödunud aastal oli meil 16 siirdamist. Et eestimaalane saaks vajaduse korral luuüdidoonori abi siitsamast Eestist, peaks meie doonoritehulk jõudma vähemalt 600-ni. „Kui meil on vereloome tüvirakkude sobivuse andmebaasiga liitunud aga vaid 120 inimest, nagu neid praegu on, siis on suhteliselt naiivne arvata, et nii väikese hulga pealt võiks keegi üldse sobida,” tunnistas Kaare. Ta lisas, et siiani pole ka ükski välisriigi kodanik veel Eesti doonorilt abi saanud.
Luuüdidoonorite registriga saab liituda nii Tartu ülikooli kliinikumi, Põhja-Eesti regionaalhaigla kui ka Pärnu haigla verekeskuses. Tänavuse aasta jooksul lisandub ka Ida-Viru keskhaigla verekeskus. Täita tuleb registreerimisvorm ja tervisliku seisundi küsimustik ning registriga liituja veenist võetakse vereproov koesobivuse antigeenide määramiseks.
Siiani pole ükski välisriigi kodanik veel Eesti doonorilt abi saanud.
Vereloome tüvirakke on Eesti inimesed saanud ka sugulasdoonoritelt, kuid paraku näitab statistika, et registridoonoreilt pärinevaid siirdamisi on oluliselt rohkem. Põhjuseks on see, et geneetiliselt võivad perekonnast sobida vaid õe-venna tüvirakud. Ema ja isa omad enam mitte, sest iga inimese geneetilisest materjalist pool pärineb emalt ja teine pool isalt. „Aga ka õdede-vendade puhul on asi nii, nagu lilleherneid külvanud Tšehhi mungaga, kellel valgetest ja punastest tulid hoopis roosad lilled. Ehk siis ka see tõenäosus on vaid 25%, et õde või vend sobib doonoriks,” selgitas Kaare.
Muidugi võiks ju külmalt kalkuleerides öelda, et tegelikult poleks Eestil oma doonoreid üldse vaja: tänaseks on Eestis registridoonoritelt pärinevat luuüdi siiratud 58 inimesele – see arv muutub väga kiiresti, sest ainuüksi järgmisel nädalal toimub kliinikumis kaks siirdamist – ja kõik nad on saanud abi eelkõige Saksamaa, aga ka Iisraeli, USA, Soome ja Prantsusmaa luu-üdidoonoritelt.
Maailma vereloome tüvirakkude doonorite registrites on praegu kokku 18,7 miljonit inimest. Ometi on inimesi, kellele pole nii suurest doonorite hulgast hoolimata sobivat doonorit leitud. Nimelt on inimese koesobivuse antigeene kodeerivate geenide eri variantide hulk niivõrd suur, et erinevate kombinatsioonide hulk ulatub mitmetesse tuhandetesse. Mida suurem on aga registrites olev doonorite hulk, seda tõenäolisem on sobiva vaste leidmine.
Soomes 20 000 doonorit
Soomlased on oma luuüdidoonorite registrist, kus on registreeritud ka Eesti doonorite andmed, leidnud sobiva doonori kuni 50% oma kodanikest abivajajate jaoks. Soome registris on umbes 20 000 inimese andmed. „Aga arvestama peab seda, et Soome elanikkond on geneetiliselt hästi homogeenne ehk hästi sarnane. Eestlased seevastu on heterogeensed, kuna meie rahvusesse on suurte sõdade käigus aastasadade jooksul oma geenid jätnud nii sakslased, rootslased, taanlased, venelased,” selgitas Kaare.
Samuti – mida väiksem on riik, seda keerulisem on oma riigi elanike seast sobivat doonorit leida. Kriitiliseks piiriks peetakse viit miljonit elanikku.
Maailma suurim vereloome tüvirakkude register on USA-s,
Euroopa suurim – umbes 3,5 miljonit inimest hõlmav – register aga Saksamaal, järgmine, u 600 000 inimest hõlmav register Ühendkuningriigis ja neljas sellises väikeriigis nagu Iisrael.
Et juriidiliselt täpne olla, siis pole Eesti registrit kui sellist olemas. Eesti doonorid saavad lepingu alusel liituda Soome vereteenistuse luuüdidoonorite registriga.
Eesti esimene allogeenne vereloome tüvirakkude siirdamine tehti Tartu ülikooli kliinikumis 1995. aastal, esimene registridoonorilt pärinevate vereloome tüvirakkude siirdamine 2005. aasta novembris.
Luuüdidoonorite registriga saab liituda nii Tartu ülikooli kliinikumi, Põhja-Eesti regionaalhaigla kui ka Pärnu haigla verekeskuses. Tänavuse aasta jooksul lisandub ka Ida-Viru keskhaigla verekeskus. Täita tuleb registreerimisvorm ja tervisliku seisundi küsimustik ning registriga liituja veenist võetakse vereproov koesobivuse antigeenide määramiseks. Vereproovi analüüsitakse Tartu ülikooli kliinikumi ühendlaboris ja tulemused saadetakse säilitamiseks Soome luuüdidoonorite registrisse.Kogu doonori info on konfidentsiaalne.
Kui registrist leitakse sobiv doonor, kutsutakse ta välja ja määratakse eksimisvõimaluse vältimiseks veel kord koesobivuse antigeenid. Seejärel teeb sõltumatu arst võimalikule doonorile meditsiinilise ülevaatuse ja kui selgub midagigi sellist, mis võib doonorit kahjustada, jäetakse asi pooleli. Kuna Eesti doonorite andmed on Soome registris, toimuks tervislik ülevaatus meie kodanike puhul Helsingi ülikooli haiglas. Doonorile tasutakse kõik doonorlusega seotud kulutused. Ka on doonoril õigus mis tahes momendil asjast keelduda.
Nii nagu riigid ei maksa üksteisele sobiva doonori tüvirakkude eest, ei maksta ka doonoritele endile. Samad reeglid on ka elundidoonorluse puhul. Küll on väga kallid registrist leitud sobivale doonorile tehtavad proovid, jõudmaks lõplikule selgusele, kas tema tüvirakud ikka sobivad siirdamiseks 100%. Sobivusproov maksab umbes 20 000 eurot. Kõige odavam siirdamine, mille puhul pole mingeid komplikatsioone, maksab umbes 32 000 eurot.
Doonorlus ise on erinev: olenevalt vajadusest separeeritakse tüvirakke veeniverest või võetakse üldnarkoosi all vaagnaluust luuüdi.
Doonoriprogrammiga liitujaks sobivad 18–40-aastased, doonoriks aga kuni 55-aastased isikud. Doonorlus on anonüümne, mis tähendab, et doonor ei tea isegi seda, mis riigi kodanikku ta aitas.
Täpsem info: 731 9661, 731 9562, e-kirjaga: luuydi@kliinikum.ee
