„See on ju hullem kui vene keel,” teeb lõpuks üks poistest suu lahti. „Kuule, ole vait, ma pean keskenduma,” nähvab peatselt teine. Kolmas on aga ametis ülesannete lahendamisega.

Nagu eksam

Paari meetri kaugusel istub 43-aastane Andres ja loeb süvenenult raamatut. Ta on nõus lugemisse pausi tegema ja hakkab kiiresti ülesandeid lahendama. Tundub, et Andresel läheb see mitu korda libedamalt kui poistel, sest selle aja peale kui noored veel võõrkeelsetele sõnadele nagu know how ja pinball vasteid nuputavad (need on oskusteave ja löökkuulimäng), on Andres juba kolmanda grammatikateadmisi nõudva ülesande juures. Esimesed kaks ülesannet lahendab ta ühegi veata.

Poisid on kõrvallauas endiselt kogu hingega asja juures. „Viktoriin, viktoriin…, Mis selle eestikeelne vaste on? Sel polegi eestikeelset sõna ju…on või?” mõtleb üks poistest häälekalt. „See on täitsa jube, nagu eksam juba,” lisab teine.

Kui poistelt küsida, kas tõesti on eesti keel nii keeruline, vastab Andres: „Eesti keel on jumalast lihtne, aga ülesanded on keerulised.” Poiste lahendusi uurides selgub, et seda need tõesti olid. Kui veel võõrsõnadele eestikeelsete vastete leidmine läheb paremini, esineb grammatikat puudutavates ülesannetes väga palju vigu.

Neist 25 aastat vanema Andrese vastused on aga peaaegu veatud. Kas tõesti vastab tõele see, et neti- ja nutiajastu noorte keeleoskus on halvemas seisus kui vanemate inimeste oma? Nelja inimese pealt seda mõistagi üldistavalt väita ei saa. Võib öelda, et üheks kehvema emakeele oskuse põhjuseks võib olla vähene lugemus.

Nimelt räägib vanem Andres, et ta lausa neelab lugedes raamatu lehekülgi. Seda oli ka näha – teda testi tegema paludes tuli tema laua ees tükk aega seista, enne kui ta raamatusse süvenenult lõpuks sellelt pilgu tõstis. Eriti huvitavad teda just aastakümneid tagasi kirjutatud raamatud, sest selleaegne eesti keel on ilusam ja põnevam. Pole siis midagi imestada, et tal emakeele ülesanded nii hästi välja tulid.

Õpetaja rääkis

Poiste puhul on olukord hoopis teine. „Raamatuid loete?” – „Ei.” –„Miks?” – „Ei viitsi.” Selgub siiski, et nad loevad küll, aga mitte raamatuid, vaid näiteks Facebooki seinal olevaid postitusi ja uudisteportaale. Seda, et täna on emakeelepäev, poisid teavad – päevikus oli kirjas ja õpetaja rääkis. Jääb ainult lisada, et täna on ka ametlik lipupäev, mil sinimustvalged lipud oma emakeele auks heisata.

Vastust sellele, kas eestlaste ja eriti noorte eestlaste keeleoskus on tõepoolest interneti ja nutitelefonide ajastul inglise keele mõjutuste tõttu allamäge minemas, on eesti keele instituudi keelekorraldaja Tuuli Rehemaa sõnul raske anda – inimeste keelekasutus on lihtsalt niivõrd erinev.

Siiski toob ta näiteks kirja- ja ajakirjanduskeele puhul esile kantseliidi ja toortõlgete probleemi. Kas või viimasel ajal eriti populaarseks saanud väljendi „päeva lõpuks”, mille toortõlge tuleb ingliskeelsest väljendist at the end of the day. „Kuulsin ühest „Terevisiooni” saatest lauset „Päeva lõpuks on meil järgmisel aastal tulemas kohaliku omavalitsuse valimised” – kirjutasin selle üles ja mõtisklesin tükk aega, kuidas on võimalik niimoodi öelda, aga ju siis on,” räägib Rehemaa.

Kantseliidi kõrval kohtab tänapäeva emakeeles ka palju uusi mugandeid. Näiteks: kuidas oleks õige, kas Facebookis meeldimine või laikimine? Rehemaa eelistaks kindlasti eestikeelseid meeldimisi, ent kui on kõnekeelsem, vabam kontekst, sobib tema sõnul ka mugand „laikima”. Pool-ingliskeelset like’imist ta aga eesti keeles näha ei tahaks.

Rehemaa arvates on probleem ka selles, et inimesed ei taba enam ära, missuguses olukorras missugust keelestiili kasutada. „Sellele peaks kindlasti ka koolis rohkem tähelepanu pöörama,” tõdeb ta ja lisab, et hea keeletajuga ning palju erisugust ilukirjandust lugenud inimestel on ka stiilitaju enamasti parem.

Nii et vähem aega Facebooki seinal ja rohkem nina raamatukaante vahele! Head emakeelepäeva!
KommentaarKaplinski: ma ei talu seda keelt

„See keel, mida Eestis praegu keeletoimetajad läbi suruvad, mida koolis õpetatakse, teeb mulle haiget, ma ei talu seda, mu keeletunne tõrgub sellele vastu.

Me mõtleme võõrsõnade asemele välja uusi sõnu – taristu, kuvand –, aga leksika on vaid keele kõige kiiremini muutuv osa, pindmine osa. Seevastu kaovad põhilised eesti keele omapärad vaikselt.

[…] Minu jaoks tundub vene keel praegu eesti keelest palju vabam, olgugi et sõnavabadusega on seal riigis probleeme.

Soome-ugri jooni on vene keeles palju ja kui nii edasi läheb, jääb neid sinna rohkem kui eesti keelde.”

Kirjanik Jaan Kaplinski mõtted eesti keelepoliitikast ilmusid osaliselt Eesti Päevalehe intervjuus 20.11.2012