„Meil oli streigiteemaline koosolek,” ütleb keskuse juhataja Margot Peterson. „Toetame streiki, kuid ei osale selles. Me ei saa ju voodihaigete mähkmeid vahetamata jätta või neid mitte toita.”

Vändra tervisekeskuse kahel korrusel on 65 rasket patsienti. Esimesel korrusel on 38 inimest, kellest 27 on psüühikahäire või vaimupuudega eakad. Paljud neist on voodihaiged: näiteks naine, kes on ühtaegu pime ja psüühikahäirega ning kellele tuleb söök voodisse viia ja mähkmeid vahetada.

Ülejäänud patsiendid, kellest 27 elab haigla teisel korrusel, vajavad hooldusravi (neil pole psüühikahäiret ega vaimupuuet): pärast insulti voodisse ja ratastooli aheldatud mehed ja naised, kes ei suuda iseseisvalt tualetiski käia, samuti viimases staadiumis vähihaiged, kes saavad palliatiivset ehk kannatusi leevendavat ravi. On dementseid patsiente ja näiteks mees, kes jäi pärast metanooli joomist ratastooli, kuid on siin haiglas uuesti tasapisi kõndima õppinud.

Üha nooremad haiged

Hooldusravi vajajate sekka satub üha nooremaid inimesi, ütleb Peterson, kelle sõnul oli veel kümme aastat tagasi patsientide keskmine vanus kümmekond aastat kõrgem. Varem jõudsid siia haiglasse 60.–70. eluaastates inimesed, nüüd aga ka 50. eluaastates või veelgi nooremad.

„Insult on noorenenud,” ütleb Peterson. Tema sõnul on selle taga harva alkohol, pigem stress, mis on tingitud ületöötamisest või sassi läinud suhetest peredes, kus üks partner töötab välismaal. „Paljud ei pööra tähelepanu kõrgele vererõhule ning satuvad otse töölt insuldiga haiglasse ja sealt edasi hooldusravisse.”

Üha rohkem vajavad hooldusravi ka eakad, kes on jäänud üksi: abikaasa on surnud, välismaal elavad lapsed aga hoolitseda ei saa. „Nad leitakse alles siis, kui nad on pärast insulti või komistamist ja luumurdu juba päeva-poolteist liikumatuna maas lamanud,” ütleb tervisekeskuse arst Katrin Sihver. „Kõige ohtlikum asi vanainimese jaoks on öine tualetiskäik, unisena pimedas ringi käies on suurim risk komistada.”

Vändra haiglas elavate psüühikahäire või vaimupuudega inimeste kulud katab sotsiaalkindlustusamet. Vähihaigete eest maksab haigekassa, nagu ka insuldijärgsete patsientide eest (patsiendid peavad siiski katma omaosalustasu 6,45 eurot päevas). Kuid insuldi saanute kulud katab haigekassa vaid kuni 60 päeva vältel, pärast seda on valida, kas minna koju või jääda edasi tasulisse hooldusse. See maksab (koos mähkmetega) 18 eurot ööpäevas – rohkem kui keskmine pension.

„Mõni ei suuda ka kaks kuud pärast insulti öökapilt tassigi võtta,” ütleb dr Sihver. „Kuidas sa saadad ta koju?”

Võlad tiksuvad

Petersoni sõnul viibib keskuses inimesi, kellel on juba kuid tiksunud võlg: nende eest ei jaksa maksta lapsed ega abista kohalik omavalitsus. Keegi järele ka ei tule. „Aga me ei saa ju voodihaiget välja tõsta!” ütleb Peterson.

Erakapitalile kuuluv Vändra tervisekeskus asub ilusas uues hoones, kuid majanduskriisi ajal on hakanud kogunema haigla üürivõlg hoone omanikule Facio Investile. Omanik tõstab aegamööda üüri, 2009. aastal vähendas aga kulusid kärpinud riik hooldusraviteenuse koha rahastamist 21 protsendi võrra (15 protsenti jäeti patsiendi enda kanda). „Vahepeal küll suurendati riiklikku rahastamist kuue protsendi võrra, kuid inflatsioon sööb selle ära,” ütleb Peterson.

Petersoni sõnul oleks hooldustöötajate ja õdede palku vaja hädasti tõsta. „Kui palk on kõrgem, saavad ka juhid suhtuda töötajatesse nõudlikumalt.”
24 tundi ööpäevas. 300 eurot kuusSirje Meriluht
Vändra tervisekeskuse hooldustöötaja

7.40

••Neljapäev, 4. oktoober. Minu tööpäev algab kell kaheksa, aga jõuan kohale 7.40, et jõuaksin end kurssi viia viimase ööpäeva jooksul juhtunuga: ega kellelgi pole tõusnud palavik ega läinud kõht lahti, kuidas on inimeste isu ja tuju.

Töötan haigla esimesel korrusel. Siin on 38 inimest, kellest 20 on voodihaiged, kes ei jaksa ise tualetiski käia. Nad kasutavad potitooli või mähkmeid. Kui mina hommikul kella kaheksaks tööle jõuan, on hommikune mähkmevahetusring juba tehtud. See toimub kella poole kuue ja seitsme vahel.

Mähkmete vahetamine on algajale raske. Lisaks tuleb ju kliente ka vahuga pesta. Kui linad on määrdunud, tuleb needki ära vahetada. Mõnigi inimene on tahtnud meile tööle tulla, kuid pole mähkmete vahetamisega hakkama saanud. Aga mina olen harjunud, kummikindad on ju käes ja ma ei mõtlegi mähkmeid vahetades, mis seal sees on. Nõusid pestes ju ka ei mõtle!

Paljud meie psüühikahäirega kliendid on eakad voodihaiged. Mõni kisub öösel mähkmeid lahti, viskab nende sisu laiali või teeb öökapile pätsikesi, nii et hommikul tuppa minnes vaatan, et kust ma nüüd seda koristamist õieti alustama pean! Aga niipea, kui ta mulle otsa vaatab ja ütleb, et „mul on kõik halb möödas”, hakkan naerma. Ega nendega ei saagi pahandada, nad on nagu väikesed lapsed. Kurjaga ei saa! Ikka peab olema mänguline ja katsuma nalja teha.

8.00

••Kell kaheksa on hommikusöök: piimakohv, puder ja võileib määrdejuustuga. Need, kes omal jalal kõnnivad, lähevad ise söögisaali. Need, kes ei suuda meeles pidada, kus söögisaal on, tuleb sööma viia käe otsas. Pudipõll tuleb ka ette siduda. Voodihaigetele viin toidu voodisse. Osa inimesi, kel on käed deformeerunud, tuleb sööta ja lutipudelist joota nagu imikuid.

Peale minu on meie korrusel päevasel ajal tööl veel kaks inimest. Mina teen 24-tunnist vahetust, kaheksast kaheksani; teine 12-tunnist, 7.30-st 18.30-ni; kolmas töötab hommikul kella kaheksast õhtul viieni. See kolmas on rohkem mängujuht, tema ülesanne on hoolealustega toredaid asju teha: joonistada, meisterdada, mängida.

Täna hommikul söövad kõik isukalt. Isegi 64-aastane Siina*. Siina on pime ja voodihaige. Kui ta oli 36, diagnoositi tal vaimuhaigus. Ta on pool elu elanud hooldekodudes. Siina tahab palju tähelepanu. Talle tuleb alati enne sööki öelda: „Siina, ära pillu sööki maha!” Kui unustan seda öelda, loobib ta toidu põrandale ja ütleb: „Aga sa ei öelnud ju, et ma ei tohi toitu maha visata.” Siinale meeldib imiteerida võõrkeeli ja laulda. Täna hommikul laulis ta: „Olgu jääv meile päike, olgu jääv meile taevas, olgu jääv meile ema.” Ema on neile kõigile väga tähtis.

Hommikuti küsitakse ikka, mis päev täna on. Kui Siina saab teada, et on neljapäev, nõuab ta lõunasöögiks kala. Kui kala pole, loobib ta toidu põrandale. Ütlen talle, et Siina, kui sa toitu maha pillud, siis õhtul õunakooki ei saa.

Kui kõik on toidetud, peseme nõud ära. Käsitsi, sest nõudepesumasina ostmiseks meie haiglal raha pole. Pigem on raha kulutatud selleks, et hoolealustel oleks head voodid ja mõnus ümbrus.

9.30

••Hommikusöök on läbi ja nõud pestud. Teeme voodeid, lõikame juukseid ja küüsi, ajame habet. Määrime jalgadele Liotoni geeli. Kammime juukseid. Siinaga samas palatis on Sonja, tema tahab alati kallistada. Ta kannab käel kella, mis enam ammu ei tööta. Aga kell peab olema käel! Sonja hoiab kaisus suurt pehmet parti, Siina jänest (see on nu pogodi, zajats, ütleb ta).

Inimesi tuleb voodites pöörata, et lamatisi ei tekiks. Need on kerged tulema: kui meie haiglasse jõuab patsient, kes on kodus kukkudes viga saanud ja enne leidmist poolteist päeva põrandal lamanud, on juba selle ajaga tekkinud lamatised.

Igal hommikul viime kolm voodihaiget duši alla. Igaüks käib duši all kord nädalas. Siinale ei meeldi duši all käimine, kui ma teda pesen, sõimab ta mind. Ütleb näiteks: „Mine p**si!” Vannituba on meil selline hea kajaga ruum ka. Mõtlen alati, et kõrvaklappe oleks vaja!

11.30

••Katame lõunalaua. Lõunaks on pikkpoiss ja leivasupp. Kell pool kaks on nõud pestud. Ja siis algab aeg, kui saan hoolealustega natuke juttu ajada. Tõstame voodihaigeid ratastoolidesse, viime teleri ette või kui ilm on ilus, õue.

Iga päev juhtub midagi naljakat. Mõni hoolealune muudkui chat’ib arvutis naistega, otsib pruuti. Või pakub ajalehte artiklit endast, kus kõik on välja mõeldud. On neid, kes räägivad enda kohta luiskelugu – alati üht ja sama juttu, kuidas tal on olnud head vanemad, korralik töökoht, perekond, lapsed. Tegelikult me teame, et midagi sellist pole olnud. Nad mõtlevad oma elud ilusamaks. Aga pead sellega kaasa minema.

On ka neid, kel on hirmud. Üks 60-aastane naine kardab, et teda tullakse kohe vägistama või maha laskma. Ta kirjutab kirju isale, kes on ammu surnud. Ta rahuneb, kui öelda: „Ei tule keegi, mina keelasin selle ära!” Jah, siin ametis tuleb olla hea psühholoog. On neid, kes tulevad toime mähkmete vahetamisega, aga inimestega suhelda ei oska. Nemad ka siia tööle ei sobi.

15.30

••Uus mähkmering.

16.45

••Mähkmed on vahetatud, hakkame õhtusöögiks lauda katma.

17.30

••Õhtusöök. Piimasupp.

20.00

••Olen üksi tööle jäänud. Jagan saia ja teed. Kellel vaja, vahetan veel mähkmeid. Ants*, lastekodus kasvanud 50-aastane lokkispäine mees, tuleb käe otsas voodisse viia ja tekk peale panna nagu väikesele lapsele. Ta sattus meie juurde kolm aastat tagasi. Ta on siin palju arenenud: varem ta ei naernud kunagi, kartis duši all käia. Nüüd ta paneb nina vastu minu nina ja veab sahtli juurde, kus hoitakse komme.

Öösel olen üksi esimesel korrusel. Ülemisel korrusel on veel üks kolleeg ja õde. Eks ma jään mõnikord diivanil tukkuma ka. Hääli kuuldes lähen vaatan, mis toimub. Ja ka siis, kui on vaikus, käin öösel veidi ringi, et ega keegi viimsele teele minema hakka. Seda tuleb siin haiglas ette, mõni kuu kaks, mõni kuu kuus korda.

Kell 5.30

••Hakkan mähkmeid vahetama ja hoolealuste hambaid pesema. Mõni ei taha kuidagi pastat suust välja loputada!

Ma tulen igal hommikul rõõmuga tööle. Tunnen, et see ongi minu elu töö. Mind vajatakse siin. Ainult palk ajab küll südame täis. Olen tööl täiskohaga. Saan kuus 300 eurot kätte. Minu tunnitasu on kaks eurot ja 24 senti. Õed teenivad tunnis kolm eurot ja 83 senti. Unistan, et saaksin kasvõi korra sõita Soome või Rootsi.

Naistepäeval ajas Joonas** mind siin haiglas öösel kell kaks üles, tal oli käes kitarr ja ta laulis: „Sirje, anun sind, kallis, et sa mind salliks.” Ja kui oli emadepäev, jäeti hommikul kabinetti pisitilluke lillekorv. Sellistel hetkedel tõusevad mul ihukarvad püsti. Ja ma mõtlen: „Jah, see ongi see.”

Kirja pannud Külli-Riin Tigasson

* Nimi on muudetud.

** Vaata ka videot digilehest.