TÄISMAHUS: Haiglajuht Tõnis Allik: arstide töökoormus on viimase piiri peal
Põhja-Eesti regionaalhaigla juhatuse esimees Tõnis Allik tõdeb, et streiki alustada on lihtne, kuid läbi mõtlemata on, kuidas sellest välja tulla.
Probleem on siiski tõsine, sest ka noored arstid soovivad Eestis töötada vaid osa ajast ja käia kaks nädalat kuus raha teenimas Soomes. Allik kinnitab, et streigiolukord on haiglas läbi mõeldud, kuid alles täna paistab, kuidas kõik tegelikult välja kukub.
Tõnis Allik, mis on teie jaoks selle streigi kõige tähtsam küsimus? On see arstide palk või nende töökoormus?
Need on kaks omavahel seotud asja. Kindlasti saab öelda seda, et töökoormus on viimastel aastatel oluliselt kasvanud ja seda tuleks kompenseerida kas kõrgema palgaga või vastupidi – töökoormust vähendada. Hetkel arvan küll nii, et töökoormust vähendada väga palju ei õnnestu, see vähendaks arstiabi kättesaadavust. Hea tulemus on, kui seda õnnestub mitte kasvatada. Euroopa kõrgeim efektiivsus on Eesti tervishoiul juba saavutatud. Täiendava piitsutamisega saab vaid pilli lõhki ajada.
Väga palju on räägitud ka õdede ja hooldajate palkadest, mis on ikka eriti nadid, eriti just hooldajatel.
Jah, kogu töökoormuse jutt käib nii arstide kui ka õdede ja hooldajate kohta, sest kõigil neil on töökoormus kasvanud. Viimastel aastatel masuaja trendis tekkis hoogne välismaale lahkumine just õdede hulgas. Just septembrikuu on haiglatele kõige kurvem, siis selgub, kui palju suve jooksul välismaal katsetamas käinutest sinna ka suundub. Palju on täitmata ametikohti ja see on täiendavalt hakanud koormust kasvatama. Eks intensiivsem töö võimaldab tööandjatel ka pisut juurde maksta, kuid hooldajal 460 euroga kuus on hakkamasaamine ikka keeruline. Kutse atraktiivsuse puudumisest ning sellest tulenevatest probleemidest rääkimata.
Kui karm on olukord Põhja-Eesti regionaalhaiglas?
Veel saame hakkama, aga meil on umbes sadakond täitmata õdede-hooldajate ametikohta. Õdede kaadrivoolavus ületab kümmet protsenti, hooldajate oma läheneb kahekümnele. Loomulikult ei saa ma haiglajuhina seda lihtsalt pealt vaadata, vaid pean reageerima palgatõusudega, võttes selleks vahendeid kas planeeritud investeeringute arvel või püüdes töötajaid veelgi intensiivsemalt tööle meelitada. See ausalt öeldes väga hästi enam ei õnnestu. Haiglajuhi ja töötaja vahel on muidugi veel mitmed keskastme juhid, kelle töö kollektiivi kooshoidmisel, kuid ka lahkujate asendamisel on määrava tähtsusega ja kes on praegu kõige suurema stressi all. Need ei ole enam populaarsed ametid.
Aga arstide poole pealt?
On ka üksikuid täitmata ametikohti, kuid siin me kontrollime olukorda paremini.
Kui tihti tuleb teil viimasel ajal sellist olukorda ette, et arst, õde või hooldaja marsib kabinetti ja ütleb: tahan siin väga töötada, aga kuna palk on niivõrd väike, lähen ma Soome?
Kabinetti marssimisest on nüüd loobutud, sest teatakse, et küsitud raha saab haiglajuht võtta vaid millegi või kellegi arvel. Kirjutasin neljapäeval alla lepingu mitme noore arstiga, kuid vestluse käigus selgus, et otsitakse ikkagi paralleelselt ka osakoormust Soomes – haigla poolt pakutav miinimumpalgast märksa kõrgem tasu ei ole noorele, juba perekonna loonud arstile siiski piisav.
Ehk siis kaks nädalat töötavad Eestis ja kaks nädalat Soomes?
Jah, arstide osas on just see trend viimasel ajal hoogustunud. Ka tänavu on mitmed meie staažikad ja väga kogenud arstid teatanud, et nad võtavad osakoormust Soomes.
Kuidas see töökorraldusele mõjub?
Oleme ammu väljas ajast, kus me sellele viltu vaatame. Pigem on see haigla jaoks praegu hea variant, kui ei minda täiskoormusega, vaid ollakse valmis minema osakoormusega. See tähendab seda, et kas ülejäänud arstid võtavad sellel erialal koormust juurde või me ei suuda sellises mahus tööd teha. Seni ikka pigem oleme.
Koormuse juurdevõtmine…
… motiveeritakse alati rahaliselt lahkujate töötasu arvel.
Seda küll, aga see põletab ju inimese läbi – öövalved, nädalavahetuse valved.
Õige, oht on reaalne! Peale ületundide meil selles osas muid indikaatoreid ei ole ning seegi pole päris õige näitaja, kui töötatakse mitme tööandja juures. See on iga inimese otsustada, kui palju ta tahab ja saab tööd teha. Arstide osas võtavad üha suuremat töökoormust residendid (kutset omandav diplomeeritud arst – toim), sellest aastast ka abiarstid (arstiõppe IV–VI kursuse üliõpilased – toim) ning õdede osas abiõed (õenduse üliõpilased – toim). Haigla ei sunni, vaid pakub võimalust.
Kui uppi täna algav streik haiglatöö tegelikult ikkagi lööb?
Meie jaoks on tegemist ikkagi erakorralise, et mitte öelda sõjaolukorraga. Nii palju, kui on erinevaid olukordi võimalik ette planeerida, oleme me neid ka läbi mõelnud, kuid kuidas see kõik tegelikult välja kukub, paistab esmaspäeval. Kui natukene numbritest rääkida, siis järgmise nädala jooksul peaks meil ambulatoorseid vastuvõtte tegema pisut üle 200 arsti. Tänase (reede – toim) seisuga võib öelda, et tulenevalt töömahtude kokkuleppest peab 30 arsti jääma vastuvõtte tegema. Ennekõike puudutab see onkoloogia ja psühhiaatria valdkonda. Kümme arsti on öelnud, et nemad streigist osa ei võta. 170 arsti streigib!
Kuidas te ise haiglajuhina streigile vaatate? Ühelt poolt ilmselt toetate oma töötajaid paremate palkade ja töökoormuse saavutamisel, kuid teisalt juhina te streigile ilmselt väga hea pilguga ei vaata.
Emotsionaalselt on streik ju mõistetav. Aga mulle tundub ja mind häirib selle juures natukene see, et päris hästi pole streigi juhid läbi mõelnud, kus on see streigist väljatuleku koht. Streigi mittelõpetamine võib lõpuks streikijate endi vastu pöörduda. Sest ega siin üleöö mingisuguseid rahahunnikuid ju teki. Kindlasti annab midagi haigekassa prioriteetides ringi sättida ja sellesse peaks ka haigekassa juhtkond, nõukogu ja minister tõsiselt ja avatult suhtuma, aga need võimalused on hetkel kaugel sellest, mida oodatakse. Ja siin ma näen võimalikku probleemi. Siin tuleb ka töövõtjate endi keskel kommunikatsiooni arendada, mis on siis ikkagi riigi reaalsed võimalused.
Arstide, õdede ja hooldajate kogunõudmised maksaksid järgmisel aastal kokku 230 miljonit eurot. Ja arstide nõudmine on tõsta nende palka tervelt 50 protsenti.
Olen sellega nõus, et küsitud on üle võlli, kuigi vestluste tasemel sellist tõusu ju ka ei oodata. Haigekassa nõukogus juba otsustatud palgatõus on võimalik hea tahte korral ringi vaadata. See saab tulla muidugi mõne teise prioriteedi arvel. Kuid reaalsed võimalused on mõneprotsendises täiendavas tõstmises. Iseasi on, et ka pikema perspektiivi palgatõusu kindlus, mis on seotud riigi majanduse ja üldise sissetulekute kasvuga, võiks olla meedikutele näha haigekassa finantsprognoosis ka järgmistel aastatel. Praeguses prognoosis on ka selles osas probleeme.
Arstid on aga ise öelnud, et jutt on tervishoiukorraldusest laiemalt. Et siin peaks midagi muutma, kuid siiani pole midagi ette võetud.
Minu arvates on selle streigi üks põhiküsimusi see, kas me ikkagi suudame endiselt töömahtusid kasvatada, sest me pidevalt rikume seda tööintensiivsuse kokkulepet, soovides Eestisse jäänud meedikutelt tööd rohkem, kui nad suudavad teha.
Kuskilt otsast peab hakkama olukorda lahendama. Selge on see, et täislahendust ei tule. Aga teema, millest me haiglajuhtidega ka reedel ministri juures rääkisime, oli see, et sissejuhatuseks on mõistlik kokku leppida, et töömahtusid rohkem kasvatada ei suudeta. See on halb signaal patsientidele ja võib-olla ka poliitikutele, et kättesaadavust pole võimalik enam parandada ja see võib ka pisut halveneda. Aga see oleks aus hinnang olukorrale ja võimaldaks keskenduda probleemide lahendamisele.
Ilmselgelt on arsti juurde minna soovivad patsiendid ikkagi pahased. Kui kurje telefonikõnesid tänaseks ennustate?
Muidugi on patsiendid pahased ja ma saan nende ees vaid vabandada tekkinud olukorra pärast. Aga ma saan öelda ka seda, et kui täna probleemile jõuliselt tähelepanu ei osutata, siis „streigivad” meedikud juba lähitulevikus töötamisega rikastes riikides. Muidugi peame olema valmis patsientide meelepahaks, eriti registratuurides, aga teeme kõik selleks, et ebamugavust võimalikult minimaalseks viia.
