Endine suusaliidu peasekretär Jüri Järv ütleb, et märkide järgi võib spordiarbitraaž teha homme Andrus Veerpalu soosiva otsuse. Foto: Vallo Kruuser

Jüri, kui palju sa praegu, ligi kaks aastat hiljem mõtled kevad-talvele 2011?

Ega ma väga mõtle. Lõpetasin teema enda jaoks ära, tunnistasin tehtud vigu, vabandasin ja läksin eluga edasi. Ajal, mil me ei saanud infot välja öelda, hoidsime seda kinni. Kui saime rääkida, seda ka tegime. Praegu on rohkem sportlik huvi, kuhu suunas otsus tuleb.

Missugune see suund siis on?

Mingid märgid näitavad, et otsus võib tulla Andruse jaoks positiivne.

Järeldad sa seda, kuna otsuse tegemine on jäänud venima?

Järeldan millegi muu ja palju konkreetsema pealt, kuid ma ei saa seda praegu kommenteerida. Samal ajal ei oska ma ju kindlalt öelda, mispidi otsus tuleb ja kuidas nad seda formuleerivad. Suure organisatsiooni maine on kaalul.

Veerpalu kaitsetiimi kuuluv professor Sulev Kõks andis Eesti Päevalehele avameelse intervjuu, kus kritiseeris teravalt maailma antidopingu agentuuri WADA tegemisi. Kas mitte sealt ei või välja lugeda, et tema aimab ka, mis otsus tuleb?

Ma ei oska seda öelda. Kõks on sõltumatu. Emotsioon, mis loos väljendus, näitas, et ta oli üsna vihane. Tema kommentaar tulenes Veerpalu juhtumi taustateadmisest, norraka (käija Erik Tysse – toim) juhtum vaid kinnitas seda. Ega Eesti antidopingu juhatuse liige Kristjan Port saanudki oma kommentaaris rohkemat öelda, kui ta ütles. Arvan, et tal pole infot, mis WADA-s tegelikult toimub. Ta teab Eestis toimuvat. Samal ajal on Port oma organisatsiooni esindaja ja kui ta isegi on midagi kuulnud, ei lähe ta spekuleerima. Tema kaitseb oma organisatsiooni mainet.

Kas kohalik antidoping tegi teile liiga?

Ametlikult mitte, kuid fakt on, et info [positiivsest dopinguproovist] oli olemas ka neil, kellel seda poleks tohtinud olla.

Nii et kui sina sõitsid Oslo MM-ile ja sinu teada teadis Veerpalu positiivsest A-proovist vaid viis inimest, oli neid märksa rohkem?

Teati erinevalt: kes teadis paberil fakti, kes suulist infot. Aga levima jutt hakkas.

Mis käitumismudelid üldse laual olid, kui saite teada Veerpalu positiivsest proovist?

Teoreetiliselt olid kõik variandid laual. Aga praktiliselt vaid see, et räägime FIS-i dopingupaneeli otsuse järel või B-proovi avamise järel. Pealegi määras palju ka algav Oslo MM, me ei saanud oma sportlasi ega mänge tervikuna ohtu seada. Reeglite järgi peab avalikustama dopingujuhtumi pärast dopingupaneeli otsust. Nii oleks pidanud ka seekord minema.

Samal ajal oli leke juba nii suur, et seda peatada polnud võimalik ei teil ega FIS-il.

Enne B-proovi avamist ei olnud asi ametlik ja loomulikult lootsime, et B-proov tuleb negatiivne. Viimase hetkeni. Kuna nii palju oli kaalul, polnud mingit mõtet laviini enne lõplikku kindlust valla lasta.

Arvad sa tõesti, et kui B-proov oleks olnud negatiivne, poleks see juhtum kunagi välja tulnud?

Olukord olnuks siis teine. Plahvatusjõud olnuks kordades väiksem, kuna positiivset proovi poleks kokkuvõttes olnudki.

Kas te ei kaalunud tulla algusest peale tõega välja ja öelda, et juhtunud on anomaalia. Ning negatiivne B-proov oleks kõik kired kustutanud. Vaikselt asju ajades tekivad alati küsimused.

Teoretiseerides oleks olnud sellisel juhul skandaalis kolm haripunkti: A-proovi avalikustamine, B-proovi avalikustamine ja FIS-i dopingupaneeli otsus. Aga ka pakutud variant oli laual. Kuid pidasime FIS-iga nõu, vaatasime tervikut ja leidsime, et nii me siiski teha ei saa. Olime mingi tee valinud ega tahtnud enam peatuda. Meid kannustas kogu aeg teadmine, et B-proov võib olla negatiivne. Mul ju ei olnud vahet, kas ma eitan positiivse proovi olemasolu kolmele inimesele või teleauditooriumi ees. Kommunikatiivselt olid mõlemad valed. Ega see poleks mind paremaks inimeseks muutnud, kui ma oleksin kõva kisa peale teist juttu hakanud ajama.

Kui suur oli FIS-i surve mitte tõtt rääkida?

Ei olnud suur. Nad selgitasid meile oma senist praktikat.

Kes kuulusid ringi, kes võtsid vastu otsuse n-ö valetamise teed minna?

See oli meie ühine otsus. Mina suhtlesin Mati Alaveri ja Toomas Saviga, teadsid veel [suusakoondise arst] Tarvo Kiudma ja Veerpalu.

Kuidas sa enda jaoks mõtestasid valetamise? Oli see töö, mida polnud võimalik teistmoodi lahendada?

Kui mingi teema peab konfidentsiaalsena püsima, siis nii see peab püsima. Ega siin palju variante peale kategoorilise eitamise paraku olnud. Pidin iga hinna eest hoidma kellegi teise saladust ja protseduuriliselt toetas meid ka reglement. Kommunikatiivselt oli see muidugi vale.

Tagantjärele mõeldes oleks võinud jätta saatesse „Ringvaade” minemata või siis olema seal oma jutuga ümmargusem. Minu jaoks oli see töö, mida võib võrrelda spordivõistlusele minekuga, eksami sooritamisega või haige lapse eest hoolitsemisega – autopiloot on peal ja emotsioonidesse ei tohi laskuda. Ei olnud variantigi kahtlema või mõtlema hakata. Valik oli tehtud, pidime lõpp-punktini vastu pidama.

Millal liitus meeskonnaga suhtekorraldaja Meelis Kubits?

Kubits liitus, kui olukord teravaks läks.

Kas oli keegi murdumas? Kas tekkis olukord, et keegi pahvatab tõe välja?

Ma ei oska öelda. Omavahel saime ausalt rääkida ja see maandas pingeid. Tegemist oli kui 1500 meetri jooksuga, kus lihtsalt tuleb lõpuni vastu pidada.

Kui palju su enda lähedased teadsid, mis toimub?

Nemad teadsid sama palju kui avalikkus.

On räägitud, et suusaliidu toonane president Toomas Savi helistas FIS-i peasekretärile Sarah Lewisele ettepanekuga kogu lugu kinni mätsida. Kas oli nii?

Mina ei tea, mida nad rääkisid, kuid arvan, et pigem küsis Toomas nõu. Mina sain ülevaate, millest nad rääkisid. Küsisin sellele meili teel Lewise kinnituse, mille ma ka sain.

Mis selles meilis kirjas oli?

Enne 7. märtsi ei ole tõenäoliselt B-proovi avamise võimalusi ning MM-ilt kõrvale jäämiseks on vajalik korraldajaid informeerida. Veel küsisin, kas Oslos on võimalik temaga kohtuda ja rääkida.

Miks võttis B-proovi avamine nii kaua aega?

FIS teatas meile pärast MM-i lõppu, et magasime B-proovi küsimise aja maha ja nüüd ei saa enam midagi teha. Reageerisin kohe, et mis mõttes, Lewis ju ise kirjutas, et enne 7. märtsi ei juhtu midagi. Reegel on, et peab tegema avalduse B-proovi avamiseks seitse päeva pärast A-proovist teadasaamist. 18. veebruaril saadetud meilis öeldi, et B-proovi ei avata enne 7. märtsi.

7. märtsil saatis Lewis meili, kus ta ütles, et kuna Veerpalu lõpetas karjääri, siis ta tunnistas, et kasutas keelatud aineid, ja B-proovi avamist ei tule, kuna me pole seda tellinud. Millele ma vastasin, et me ei ole kuskil kordagi tunnistanud, et Veerpalu on kasutanud keelatud aineid, me ei ole ka B-proovist loobunud. FIS vastas veel kord, et B-proovi pole enam võimalik avada. Võtsime ühendust Aivar Pilvega, tema sai samade argumentidega B-proovi kätte ja siis leiti aeg ja [laboriarst] Jüri Laasik ja avati B-proov.

Aivar Pilv liituski selleks, et B-proov korda ajada?

Just.

Positiivne B-proov oli teie jaoks šokk?

B-proov oli napilt positiivne. Jah, oli küll šokk.

Pärast seda otsustasite kiirelt tegutseda?

Laasik oli Kölnis proovi avamisel, ta helistas enne teise päeva analüüsi. Teiseks päevaks ta enam sinna ei jäänud, vaid leppis vastutava arstiga kokku, et see annab tulemusest teada. Kui ta oli tagasiteel ja seis selge, otsustasime kohe pressikonverentsi teha. Sel õhtul me enam kellegi kõnesid vastu ei võtnud, meediasuhtlus jäi soiku. Küll aga teatasime suusaliidu juhatusele.

Ometi jõudis suusaliidu juhatuse liige Andres Jõesaar teha avalduse, kus kutsus üles Veerpalu juhtumi üle spekuleeriva meediaga karmilt käituma.

See oli väga kahetsusväärne ja kurb juhus. Andres on tugeva õigustundega inimene, ta otsustas reageerida. Ju me suutsime nii usutavalt kogu lugu edasi anda. Kurb, et jäime tema informeerimisega hiljaks.

Nii et B-proovi avamiseni teadsid juhatusest vaid Alaver ja Savi, et seis on halb?

Minu teada küll.

Mis hetkel otsustasite, et igal juhul tuleb edasi võidelda ka pärast B-proovi tõe selgumist?

Ma ei olnud siis enam nii aktiivselt teemas sees. Juttu oli sellest ka varem, aga otsus sündis pärast FIS-i dopingupaneeli otsust.

Mati Alaveriga suhtled sa endiselt?

Jaa, ikka, kui aega on. Ta on ju üldjuhul Eestist ära.

Aga Veerpaluga?

Pole nagu põhjust. Mingil õhtul helistasin ja küsisin 38-aastaselt treenimise iseärasusi, kuidas lihas ja organism koormusele reageerivad. Nii lähedast suhet meil ei ole, et helistan niisama ja küsin, et tsau, mis teed.

Mis juhtub, kui Veerpalu õigeks mõistetakse?

Elu läheb edasi.

Kuidas Veerpalu juhtum sinu elu on muutnud? Ilmselt oleksid olnud üks väga hea Eesti olümpiakomitee peasekretäri kandidaat?

Ma oleksin suusaliidus tööl olnud ja ilmselt poleks see üldse teemaks tulnud. Aga ma ei kurda, saan ennast uutes valdkondades – traavisport ja totalisaator ning spordijuhtimise lektor – proovile panna. Siim Sukles on EOK peasekretäriks väga hea valik. Ta jagab sporti, on erapooletu, teeb õigel ja valel vahet. Teda ei ole võimalik suure jutuga ära rääkida.

Kui palju sa isiklikke tuttavaid selle skandaali tõttu oled kaotanud?

Võibolla mõned. Üldiselt mul sõprade hulgas muutusi ei ole, olen üritanud ühtemoodi inimestesse suhtuda siis, kui mul läheb hästi ja kui läheb halvasti.

Jüri, kui palju sa teadsid, mida poisid ja Alaver teevad, mis toidulisandeid kasutavad, kellega arstidest suhtlevad?

Ma ei teadnud midagi. Protsesse, mida alaliidus on vaja kontrolli all hoida, on palju. Treeningprotsess ja sinna juurde kuuluv ei käi paraku bürokraadi kompetentsi alla.

Sul ei tekkinud kordagi tunnet, et äkki ikka oli seal midagi ja sa ei pruugi täit tõtt teada?

Ei. Küll aga saan nüüd tagantjärele öelda, et sport on suur äri ja see maailm ei ole paraku mustvalge. 

SUUR GRAAFIK




Suusaliidu peasekretäriks teisel katsel

Jüri Järv läks suusaliitu tööle 2004. aastal. Kuigi ta on alati olnud aktiivne harrastussportlane, polnud tal sel ajal suusatamisega muud sidet kui 2001. aasta Tartu maratoni 539. koht.

„Töötasin Esmofonis, korraldasime rulluisutamise etappe, millest üks oli Saku suverull. Seal sain kontakti Alar Arukuusega (Tehvandi spordikeskuse juht – toim),” meenutas Järv. Kui suusaliit peasekretäri kohale konkursi korraldas, osales ka Järv, kuid esimesel korral ta valituks ei osutunud. „Kui aga väljavalituga koostöö ei edenenud, helistas Arukuusk ja küsis, kas ma olen ikka huvitatud,” rääkis Järv, kelle tööleping suusaliiduga lõpetati 2011. aasta lõpus.

Praegu harrastab Järv endiselt kergejõustikku, treenib aktiivselt enda vormis hoidmiseks, kuid hoiab ka suusatajate tegemistel silma peal. „Suusaliidus sees olles vaatasin muidugi kõike teise pilguga – kuidas meie omadel läheb, kuidas lubadused peavad, milline on meediakajastus. Nüüd saan rahulikult jälgida,” lisas ta.



Otepää MK-etapp pole Veerpalu juhtumiga seotud

Jüri Järv ei usu, et Andrus Veerpalu dopingujuhtum ja Otepää MK-etapi ärajäämine on omavahel seotud. Lihtsalt liiga palju on uusi võistlusi, mis on viimastel aastatel kalendrisse lisandunud.

Samuti ei usu Järv, et suusaspordi rahastajad just skandaali pärast on tagasi tõmbunud. „Pigem on ikka põhjus selles, et tipud lõpetasid karjääri ning uusi ja suuri tulemusi ei ole tulnud,” tõdes Järv, lisades, et tegelikult on paljud sponsorid ootel, mis suusaspordis edasi saab.

Ent suured ja värsked emotsioonid lahtuvad. „Näiteks sprinterite treener Bjørn Kristiansen tuli tagasi, kuigi algul ütles ka, et talle enam ei sobi koostööd teha,” lisas ta.