Üks põhjus, miks need niinimetatud Odüsseuse aastad (eneseotsingu jaoks – toim) tekkisid, on see, et muutused tänapäeva ühiskonnas on nii hirmus kiired – nii majanduslikud kui ka poliitilised muutused. Vanasti olid plaanid pikalt ette teada, näiteks viisaastaku plaanid, mille järgi inimesed ennast sättisid. Praegu ongi tekkinud selline eklektiline olukord, kus kõik teavad, et hariduslaev pöörab aeglaselt, aga neil on vaja praegu ja kohe tööd saada.

Kui sa lõpetad põhikooli, pead tegema valikuid. Kui lõpetad gümnaasiumi, pead tegema valikuid. Aga selleks hetkeks ei ole sul piisavalt palju informatsiooni, mille alusel neid valikuid teha. Kui sa otsustad kiiresti ära ja lähed selle õppimisega lõpuni, tekibki reaalsus, millest te olete kirjutanud: ei leia oma erialal tööd. Kelle peale siis peaks näpuga näitama?

••Me pole veel kellegi peale näpuga näidanud, kes peaks vastutama. Kes see võiks olla?

Ma võin näpuga näitama hakata küll. Üks teema, mis minu jaoks on kogu aeg hinge peal, on see, et Eestis ei ole karjäärinõustamissüsteemi – sellist, mis algaks piisavalt varakult peale ja mis hariduse omandamisega paralleelselt aitaks noortel aru saada, kes nad on, mis neid huvitab. Kui kooli tuleb nõustamiskeskuse inimene ja teeb testid ära, et sa nüüd sobid ettevõtjaks, siis sellest ei piisa.

••Ehk on karjäärinõustamist veidi valesti mõistetud – et see ei ole ühe eriala väljavalimine, vaid pigem tugevuste kaardistamine ja eneseanalüüs.

Seda see ongi. Aastaid tagasi oli väga suur probleem see, et haridussektori ja tööturu vahel puudus dialoog. Selle probleemiga tegelemise ühe tulemina valmis karjäärinõustamise ainekava ja õpetajale käsiraamat.

Idee oli selles, et kahe ja poole kuu jooksul saaks noor tegeleda iseendaga, sest mitte ükski aine tal seda muidu teha ei aita. Iga õpetaja rallib oma ainest läbi ja õpilane saab tohutul hulgal faktiteadmisi. Isegi sellist võrdlevat õpetust on vähe, et õpilane võiks aru saada, kes ta on või millise aine kaudu võiks ta end siduda. See aine on ju täiesti puudu, mis õpetaks ennast juhtima.

Aga need karjäärikoordinaatorid jäid seal koolis isolatsiooni, neil ei olnud pakkuda õpilastele värsket infot, mis toimub makromajanduses või mis tööturuga saama hakkab. See võib olla sümpaatne, kui emakeeleõpetaja ütleb, kuidas koostada CV-d grammatiliselt ja stiililiselt õigesti. Tööturul ei pruugi sellega midagi peale hakata. Seetõttu see programm lõppes.

••Alati on olnud ju ka see küsimus, mis on tulevikus perspektiivikas eriala. Seegi muutub iga natukese aja tagant?

Just. Karjäärinõustamine tähendab kolme sammu. Punkt üks: kes ma olen; mis on mu tugevused, hobid, huvid; kuidas teised mind tajuvad. Teine samm on võimalused: see on see teave, mis üldse maailmas olemas on; milline karjäär mulle sobib; kas ma peaksin selle kokku panema erinevatest osadest. Ja kolmas osa on küsimus, kuidas seda saavutada. Sinna käib siis isikuturundus, kuidas ma pean õppima, kas mu ajajuhtimisega on kõik okei. Väga praktilised oskused.

Noore ideaalne kombinatsioon nendest küsimustest ei ole enam see, et tulemuseks on ühe tööandja üks kindel eriala. Võimalik tulevikuvaade võiks koosneda neljast osast – et noor on natukene ettevõtlik; tal on üks eriala taskus, millest ta rohkem jagab; ta on igavene õppija ja siis tal on veel üldine haritus kõrgel tasemel.

••Selles diskussioonis vastandatakse praktilisi oskusi ja teoreetilisi teadmisi. Palju räägitakse sellest, et sotsiaalteadusi õppinuna on sinust justkui vähem kasu kui siis, kui sa oleksid hoopis ehitaja. Mulle tundub, et praegu on see debatt väga oskuste poole kaldu.

Nõus, ja seetõttu ma selles valemis just ettevõtlikkuse välja tõin. Kui näiteks seda eriala ei ole olemas, mida sa tahad teha, siis äkki pead sa ise olema teerajaja. Neid näiteid on praegu palju. Need, kellel on reaal- ja humanitaarteaduste kombinatsioon, mõlemad ajupoolkerad võrdselt välja arenenud, nemad on vist veidi edukamad kui teised. Meie haridussüsteem toetab aga sellist äravalimist, et otsusta nüüd, kas sa oled humanitaar või reaal. Ja see vastandumine ei ole hea.MeenutuseksEesti Päevaleht on jaanuarikuus mitu korda kirjutanud noortest ja nende väljavaadetest tööturul ning selle kaudu üldiselt nende haridustaustast ja kohast Eesti ühiskonnas.

Sarja „Mis meist saab?” avaloos kirjutas Carmen Palmiste (9.01.2013), kuidas ta Iirimaalt tagasi tulles leidis siit eest halva teeninduskultuuri, madalad palgad ja pikad lasteaiajärjekorrad. Seetõttu läheks ta kohe välismaale ära, kui võimalus tekiks.

Sarja teises loos analüüsis sotsioloog Airi-Alina Allaste (12.01) seda, kuidas haritud noorte väljavaated tööturul on muutunud paljudes riikides.

Kolmandas loos kirjeldas Tallinna ülikooli filosoofia eriala lõpetanud Linn Nagel (15.01), et ta on juba kuus kuud töötuna arvel ja kuidas tööandjad ja töötukassa ametnikud temasse ja tema haridusse suhtuvad.

Eilses Eesti Päevalehes said sõna magistrikraadiga noored – Katrina Helstein ja Rene Mäe. Esimene kirjeldas oma elu klienditeenindajana, teenides 362 eurot ja 75 senti kuus, ja seda, kui keeruline on niimoodi elada. Teine aga arutles üldiselt tööotsimise valguses sellest, kuidas tänapäeval on projektipõhised ja lühikesed tööotsad süvendanud ebakindlust paljudes sektorites.