TÄISMAHUS: Kas Boroditš ja Laanet on sõlminud salalepingu koalitsiooniga?
Kuigi Deniss Boroditš ja Kalle Laanet ei kuulu pärast Keskerakonnast välja astumist ühessegi fraktsiooni, ei kipu Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit neid riigikogu põhiseadus- ja õiguskomisjonis aseesimeeste kohtadelt kukutama. Samal positsioonil on ka sotsiaaldemokraadid – seni, kuni nn aknaalused pole end ametlikult koalitsioonipoliitikutena määratlenud, pole probleemi.
Riigikogu komisjonidesse saavad liikmeid esitada fraktsioonid, kuid Keskerakonnast välja visatud Laanet ning seejärel erakonnast välja astunud Boroditš, Rainer Vakra, Lembit Kaljuvee ja Inara Luigas, kes moodustasid küll riigikogus demokraatide ühenduse, pole fraktsioon ning nad ei saa seda ka moodustada. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse järgi määrab fraktsiooni mittekuuluva riigikogu liikme riigikogu alatisse komisjoni riigikogu juhatus, lähtudes riigikogu liikme soovist ning töökorralduse huvidest. Praegu on keskfraktsioonist lahkunuil olnud kindel soov jätkata samades komisjonides, kus nad seni on tööd teinud.
Ometi – riigikogu hea tava näeb ette, et kui koalitsioonile kuulub komisjoni esimehe koht, siis opositsiooni täita jääb aseesimehe koht. Siiani pole komisjonid kippunud aseesimehi aga ümber valima.
„Nad pole oma tegevuses enam vabad, sest sõltuvad oma positsioonide säilitamisel koalitsiooni heasoovlikkusest. Seda on näha ka Laaneti passiivsest tegutsemisest elamislubade uurimiskomisjoni juhina,” hindas olukorda tõesti imelikuks keskfraktsiooni juht Kadri Simson.
Professionaalsus ei kao
Seevastu riigikogu veteranpoliitik ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni aseesimees Eiki Nestor peab praegust lahendust mõistlikuks, viidates, et seni, kuni need saadikud tunnevad end opositsioonis olijana, on see normaalne. „Nii on ka enne olnud, nii on täna ja arvan, et selliseid saadikuid tekib ka tulevikus, kes oma fraktsioonist lahkuvad. See ei tähenda, et nad peatavad oma professionaalsuse muus mõttes,” leidis Nestor. Ta tõi näiteks omal ajal keskfraktsioonist lahkunud saadikud, kes hakkasid koostööd tegema sotsidega, määratledes end endiselt opositsioonina, ning keegi ei valinud nende kohti ümber.
Nestor lisas, et kui Laanet või Boroditš otsustavad praeguse riigikogu ajal selgelt liituda ühe või teise koalitsioonierakonnaga, ehkki nad fraktsiooni liikmeks selle riigikogu ajal ei saa, siis nõuab hea tava nende tagasiastumist ka praegustelt ametikohtadelt.
Ometi on kahtlus, et koalitsioonil on aknaalustega vaikiv kokkulepe nende kohti mitte puudutada. Laaneti puhul suurendab kahtlust veel üks fakt – nimelt on ta elamislubade komisjoni esimees.
Kadri Simson kinnitas, et keskfraktsioon esitas pärast Laaneti lahkumist elamislubade uurimiskomisjoni koosseisu muutmise ettepaneku, sest see sai kõigi erakondade kokkuleppel moodustatud nii, et sinna kuulub üks liige igast fraktsioonist. „Jah, oleme sisse andnud vastava otsuse eelnõu. Aga Deniss Boroditši poolt praegu juhitav riigikogu põhiseaduskomisjon pole seda mitmete nädalate jooksul menetlusse võtnud,” märkis Simson.
Kõik see kokku tõstatab küsimuse, kas osa aknaalustest on tegelikult sõlminud Reformierakonna või IRL-iga kokkuleppeid, mis näevad ette, et nende teeneid rakendatakse varsti juba uutes parteides.
Üks nüanss on ka see, et kuna komisjonides on enamuses koalitsioon, siis võivad fraktsiooni mittekuuluvad saadikud samal ajal muutuda koalitsiooniparteide omavaheliste tülide kaalukeeleks. Näiteks kui Reformierakond tahab IRL-i paika panna, kuid ei taha seda teha oma kätega, on tal võimalik kasutada fraktsiooni mittekuuluvat komisjoni aseesimeest oma huvides ära.
Eiki Nestor möönis, et kindlasti on praegusel ajal ühe või teise hääletuse puhul aknaaluste käitumist keerulisem ennustada – vanasti oli teada, et keskerakondlane Laanet või Boroditš hääletab nii. „Täna tuleb ülejäänud opositsioonil nendega eelnõude osas läbi rääkida. Ma ei tea, kuidas on nende suhted keskfraktsiooniga, aga meie suhtleme nendega elavalt iga eelnõu puhul,” kinnitas Nestor.
Nestor viitas ka, et praegusel võimuliidul on häältearv sama nagu alustades ning seetõttu puudub neil praegu hääletuste mõttes pakiline vajadus sõltumatuid saadikuid oma ree peale tirida. „Kui nendega suheldakse, siis nende poliitilise tuleviku mõttes laiemalt. Siin ei mõelda niivõrd nendele konkreetsetele hääletustele.”
