TÄISMAHUS: Kawe piinakeldrite majast jääb peatselt järele vaid fassaad
Muinsuskaitseringkondades võimendub pahameel Kawe keldri saatuse pärast, sest enamik Pärnu maantee nr 22 majast lammutatakse. Nii kaob osa kurvast ajaloost, mis on seotud Kawe maja keldritega, kus Nõukogude julgeolek piinas ja tappis sadu inimesi. Kawe on jõudnud õuduste kantsi sümbolina ka laulusõnadesse.
Jaanuaris kinnitatud detailplaneeringu järgi säilib hoonest pärast ümberehitust vaid fassaad ja osa keldrimüüre.
Muinsuskaitse seltsi juhatuse liige Mare Kask on Tallinna piinakeldrite lugusid palju uurinud. „Kui me Kawe keldri hoone lammutame, siis pole meil ju enam neid vaikivaid, aga siiski autentseid tunnistajaid – ruume ja seinu. Neid lammutades lammutame oma mineviku, lammutame ühe vaikiva, aga kõige markantsema kommunismikuritegude tunnistaja. Fassaadi ja üksikute hoonedetailide säilitamisega me ei kaitse ega hoia minevikku ja ei ava väravat tulevikku, vaid lõhume tegeliku olemise, loome paljalt näivust,” mõtiskles Kask.
Piinakeldritest pole varasemad ümberehitusedki eriti palju säilitanud. See andis põhjuse hoone 2002. aastal kultuurimälestiste nimekirjast kustutada.
2009. aasta 1. aprillil andis Tallinna linnavalitsus korralduse algatada Pärnu maantee 22 detailplaneering. Muu hulgas on seal kirjas, et „detailplaneeringus kavandatut ellu viies tuleb säilitada ja eksponeerida Pärnu mnt 22 maja fassaad ja osa keldrimüüre ning kujundada uusehitise keldrikorrusele omalaadne mälestusmärk”. Sellele klauslile viidates rahustatakse nüüd hoone kadumise pärast muretsejaid.
Detailplaneeringu eskiislahendusega sai tutvuda 22.–23. aprillini 2009. Päev hiljem toimus ka avalik arutelu. Planeering kinnitati tänavu 18. jaanuaril.
Vastuväiteid ei tulnud
„Avaliku väljapaneku kestel ei laekunud mitte ühtegi ettepanekut, vastuväidet,” andis eile teada Raepressi juhataja Toomas Pirn. Sama kordas transiidi- ja kütuseärimees Anatoli Kanajev, hoone omanikfirma Kantauro OÜ juht.
„Hoone kahele alumisele korrusele tulevad parkimiskohad, kuni kuuenda korruseni aga kontoriruumid,” selgitas Kanajev. Ühtlasi oli ta häiritud muinsuskaitsjate alles nüüd väljendunud pahameelest, sest tema sõnul oli protesti esitamiseks aega aastaid.
Muinsuskaitse seltsi auesimees Trivimi Velliste ütles asjade käiku kommenteerides, et tegemist on klassikalise JOKK-skeemiga. „Ametnikud tegid ametnikutööd ega võtnud vaevaks informeerida avalikust arutelust võimalikke huvitatud osapooli. Tagantjärele on hea väita, et ühtegi ettepanekut ei laekunud, aga püsima jääb küsimus: kas nende laekumiseks midagi ka tehti,” lausus Velliste, kes usub, et on võimalik teha omanikuga koostööd keldrite asukoha jäädvustamiseks.
Koguvad mälestusi
Asjade senisest käigust häiritud Eesti Memento liidu juhatuse esimees Enn Tarto ütles, et ühing on saatnud välja hulga kirju taotlusega Kawe hoone ja eriti keldrid säilitada. Tulemusteta. Ainukene, mida Memento praegu ette võtta suudab, on Kawe keldrite mälestuste kogumine ja kogumiku üllitamine.
Muinsuskaitse seltsi esimees Jaan Tamm on veendunud, et kui Memento ilmutanuks varasematel aastatel suuremat initsiatiivi, võiks maja olla praegu nende kasutuses. Samuti poleks muret kurikuulsate keldrite säilimise pärast.
Tamm rõhutas, et selts võtab Kawe maja teema uuel nädalal arutusele. Pole välistatud, et praegusele omanikule pakutakse mälestuspaiga väärikaks jäädvustamiseks partnerlust. Samuti pole välistatud koostöö okupatsioonide muuseumiga, mis jääb Kawe keldrite majast mõnesaja meetri kaugusele.
Magusamajast piinakambriks
Kawe maja ehitati 1924. aastal šokolaadivabriku Kawe laohooneks. Aastast 1939 oli see Eesti politsei, hiljem Nõukogude miilitsa ja julgeoleku arestimaja.
1994. aastal tagastati hoone Rootsis elavale Gert Vellnerile ja jõudis omanikuvahetuste järel 2003. aastaks OÜ Kantauro omandusse. Majas on tegutsenud nii Eesti Ekspressi loonud Finest Hotel Group kui ka Eesti Ekspressi toimetus. Samas hoones sündis Hansapank.
1990. aasta 25. märtsil avas Memento hoone seinal 1949. aasta küüditamise 41. aastapäeva tähistamiseks mälestustahvli.
