TÄISMAHUS: Kuidas muudaks uus omanik EELK Niguliste olukorda?
Pärast aastakümneid kestnud jagelusi ütles kultuuriminister Rein Lang, et Niguliste kirik tuleb tagastada Eesti evangeelsele luterlikule kirikule (EELK), ent üleandmislepinguga peab tagama muuseumi tegevuse jätkumise. Kirik on selle eesmärgiga nõus, varade kolimist ei taha ükski osapool.
Midagi ei muutu?
EELK kantsler Urmas Viilma rõhutab, et Niguliste tagastamine pole mingil juhul kiriku enda algatus. Kiriku sõnul ei ole nad selleks ühtki eriavaldust riigile teinud, praegune tagastamisprotsess toimub taasiseseisvumise ajal esitatud üldise varade tagastamise avalduse alusel. „Seega puudub EELK-l ka võimalus selle avalduse tagasivõtmiseks, kuna sellega loobuksime ka ülejäänud varade tagastamisest,” selgitab Viilma. Kirik ei saa ega kavatse teha muud kui oodata, kas riik otsustab hoone neile tagastada või selle eest hüvitist maksta.
Samal ajal kinnitab Viilma, et tagastamise korral näeks kirik hea meelega muuseumitegevuse jätkumist ja on valmis sealset ekspositsiooni enda kogudustele kuuluvate esemetega täiendama. Otsest vajadust Nigulistes jumalateenistusi pidada tema sõnul praegu ei ole, sest muudest kesklinna kirikutest piisab.
„Samas ei saa vaimulike talituste toimumist välistada, kui selleks peaks soovi või võimalusi olema,” märgib Viilma, meenutades, et peale regulaarsete kontsertide on Nigulistes ka jumalateenistusi varemgi toimunud. „Sellisel juhul lepitaks nende toimumine hoone kasutajaga kokku täpselt nii nagu seni. Selleks on hoones kehtestatud vastav kord, koguduste liikmed on kultuursed inimesed, kes oskavad oma rõivad garderoobi jätta.”
2007. aasta alguses oli remondis Jaani kirik, mille teenistused toimusid sel ajal Nigulistes. Kogudus tasus siis muuseumile ürituse korraldamisega seotud elektri- ja personalikulud.
Muuseumi juht Tarmo Saaret selgitab, et kunstiväärtustega samas ruumis toimuv peab vastama rahvusvahelise muuseuminõukogu seatud nõuetele. Hoone sisemist niiskus- ja temperatuuritaset mõõtvad seadmed näitavad, et kui näiteks vihmasel päeval siseneb kirikusse hulk üleriietes inimesi, muudab juba see sisekliimat märgatavalt.
„Seetõttu on iga üritus Nigulistes siiski erakordne ja konkreetseid üritusi puudutavad kokkulepped tehakse kõik enne ürituse toimumist,” ütleb Saaret. „Eelkõige peetakse alati silmas muuseumi eksponaatide igakülgset ohutust ning turvalisust.”
Praeguse olukorra jätkumine tähendakski, et hoones toimuvate ürituste korraldajad lähtuksid muuseumi tingimustest nagu tuleohutusnõuded ja külastajate maksimumarv, muuseum ühtki kulutust ise ei kannaks.
Praegu ei tea aga veel ei kirik ega muuseum, mis ministeeriumis ettevalmistatavas lepingus tegelikult kirjas võiks olla. Pärast kultuuriminister Rein Langi oktoobrikuist avaldust, et tagastamisleping on koostamisel, on ministeerium olnud napisõnalisem. Asekantsler Anton Pärna antud lühivastuse järgi on riigi seisukoht, et lepingu põhieesmärk on Niguliste muuseumi jätkamine Niguliste kirikus.
Ka minister Lang kinnitas novembris riigikogu ees, et museaalid jäävad igal juhul riigile ja leping peaks tagama riigile ka hoone kasutusõiguse. Detailidest ministeerium ei räägi, viidates, et läbirääkimised osapooltega alles käivad. Viilma sõnul pole need aga tegelikult veel alanudki. „Seni ei ole ministeerium meile lepingut tutvustanud, nii ei saa me asuda meedia kaudu läbirääkimistesse,” märgib ta. „Kui riik otsustab hoone tagastada, võtab EELK selle vastu ja arvestab vastavate kuludega, mis võivad tagastamisega kaasneda.”
Mis kasu kirik saab?
Samal ajal aga poleks põhjust imestada, kui uus omanik leiab, et omand peab talle peale kohustuste ka mingeid eeliseid tooma. Kui mitte kinnisvara kasutavalt riigimuuseumilt saadavate renditasude või muu sellisena, siis kas või suurema sõnaõigusena vaimulike talituste korraldamisel. Sellistest detailidest ei taha ükski pool aga veel rääkida.
Niguliste muuseumi aastaeelarve on praegu umbes 320 000 eurot. Riik katab Saareti sõnul suurema osa halduskuludest ja palgafondist, umbes 154 000 eurot peab muuseum teenima omatulu. Külastajaid on viimasel ajal olnud 100 000 aastas.
Viilma sõnutsi ei soovi EELK piletituludest mingit osa saada ja muuseumi töösse sekkuda ei kavatse. Veelgi enam, kui Niguliste oleks tegevkirik, peaks sissepääs olema sinna täiesti vaba. „EELK kogudused ei müü üksikkülastajatele kirikusse tulemiseks pileteid,” rõhutab Viilma. „Kogudused peavad ka oma kirikuhooneid igapäevaselt üleval omavahenditest.”
EELK kantsleri teada on üksikud endise Niguliste koguduse liikmed endiselt elus ja nemad või nende järglased võiksid kunagi soovida koguduse taastamist. Ent kuni selle järele puudub otsene vajadus, seda ei juhtu. „Samas ei saa pikemas perspektiivis seda kunagi välistada,” lisab Viilma. „Kiriku pikk ajalugu kinnitab, et on nii paremaid kui halvemaid aegu, kirik on need kõik üle elanud.”
Süsimust stsenaarium
Teoreetilisel juhul, kui kirik ja muuseum ei suuda koostöös kokku leppida, võiks muuseum oma varad võtta ja Kumusse kolida. Kuigi kunstiteoste ümberpaigutamisest rääkis Laine Jänese juhitud kultuuriministeerium juba 2008. aastal, pole see stsenaarium tegelikult muuseumi seisukohast sugugi ahvatlev ja seda kasutatakse vaid viimasel võimalusel. Kunstimuuseumi konservaatori-restauraatori Alar Nurkse sõnul võiks unikaalsete kunstiväärtuste ümberpaigutamine kõne alla tulla vaid sõja- või otsese tulekahjuohu korral. Igal muul juhul liigitub selline toiming Nurkse hinnangul kultuurivaenulikuks tegevuseks.
Näiteks Hermen Rode altari hoidekonstruktsioon pole tema sõnul üldse lahtivõetav, vaid ainult lammutatav. Berndt Notke „Surmatantsu” võib aga väiksemgi kliimamuutus korvamatult kahjustada. Rootsi-Mihkli kirikust pärinev ristimiskamber, mille Poola restauraatorid Nigulistes kokku liimisid, tuleks ilmselt paigale jätta. Rääkides sellest, kuidas kiriklike kunstiväärtustega ümber käia ei tohiks, meenub Nurksele valusalt 2005. aasta juhtum, kui Vigala Maarja kogudus värvis üle 17. sajandist pärit altari ja kantsli.
„Iga museaali teise kohta viimine tekitab säilivusega seonduvaid riske, sest füüsiline liigutamine mõjub materjalikooslusele halvasti,” selgitab ta. „Ajakulu on väga raske arvestada. Igale eksponaadile tuleks teha säilivuskirje ja riskianalüüs, seejärel valida metoodikad profülaktiliseks kaitseks ja vajadusel konserveerimiseks.” Võimaliku kolimise rahalist maksumust pole seni kokku arvutatud.
Nagu EELK rõhutab, ei ole kolimine nende soov, ehkki juhul, kui muuseum ise lahkuda otsustab, hakkaks hoone tõenäoliselt tõesti tavakirikuna tööle.
Vastalised hääled
Rahustavatest signaalidest hoolimata on muinsuskaitse ja restaureerimisega seotud erialainimesed murelikud. Üks nende vastuväiteid lähtub moraalsetest kaalutlustest – kirik hävis pommitamise käigus rohkem kui 70% ja ehitati üles riigi toel. „Olen seoses Niguliste restaureerimisega küllaltki palju halle juukseid ja ilmselt ka eluea lühenemist saanud,” märgib Ülo Puustak, kes oli kiriku restaureerimise ajal vabariikliku restaureerimisvalitsuse juhataja. „Ma ei pea põhjendatuks kergekäelist loobumist hoonest, mis on kaks korda varemetest taastatud ja milles asuvad riigi väärtuslikumad kultuuriväärtused.”
Tagastamise idee üle väljendas hiljuti avalikku kartust ka Eesti muinsuskaitse seltsi juhatus. Selle esimees Jaan Tamm hoiatab muu hulgas, et kiriku omandisse kuuluva hoonena oleks Niguliste hooldamiseks keerulisem taotleda näiteks saastekvoodiraha. Nimelt läheb täna teele taotlus, milles kultuuriministeerium küsib raha Niguliste kui kultuuriobjekti remondiks. See on oluline, sest ühtki teist kirikut abikõlblike hoonete loetelus ei ole. Pühakodade programmis liikuvad summad on aga palju väiksemad. Tamm juhib ka tähelepanu praegu EELK valduses olevate kirikute korrashoiuga seotud probleemidele ning lisab, et linna ja riigi rahaga remonditud Jaani kirik hakkas lagunema kohe pärast ehitamist. „Krohvi hakkas kukkuma, selgus, et katus on parandamata, laetalad on läbi mädanenud. See pole ainus näide, võib võtta ka Oleviste, vanalinn on täis äsja tehtud projekte, millel on suuri puudusi,” meenutab ta.
Kirik rajati arvatavasti 1230. aasta paiku, seda kasutati esialgu ka laoruumidena ja kaitseotstarbel.
1404–1420 ehitati hoone põhjalikult ümber.
Hermen Rode tehtud peaaltar valmis 1481, sajandi lõpus valmis ka Bernt Notke „Surmatants”.
17. ja 18. sajandil rekonstrueeriti torn ja valmisid uued kabelid.
1933 registreeriti kinnistu omanikuks Tallinna Niguliste Evangeeliumi luteri usu kogudus.
1939 lahkus kolmandik koguduse liikmetest Saksamaale, kogudus likvideeriti. Jaani koguduse ja õhtukiriku Emmause baasil moodustatud uus kogudus jõudis kirikus pidada teenistusi, ebaselge kuuluvusega hoonet hooldas riik.
16. juuni 1940 on kuupäev, mil kehtinud omandisuhteid tunnistab praegune Eesti riik.
9. märtsil 1944 pommitati kirik varemeiks.
1945 keeldus Nõukogude võim kogudust uuesti registreerimast.
1953–1984 toimus eri ametiasutuste juhtimisel restaureerimine, Niguliste ehitati muuseum-kontserdisaaliks.
1973 valmis tornikiiver.
1982 hävis tornikiiver ja enamik katuseid tulekahjus.
1984 lõppes restaureerimine.
1996 tunnistas õigusvastaselt võõrandatud vara linnakomisjon Niguliste õigusjärgseks omanikuks EELK.
2001 Signe Kivi juhitud kultuuriministeerium tegi valitsusele ettepaneku jätta Niguliste tagastamata.
2008 kinnitas linnakomisjoni uus otsus taas EELK omandiõigust. Laine Jänese juhitud kultuuriministeerium kaebas otsuse halduskohtusse, väites, et kiriku omandiõigus pole põhjendatud.
2009 lükkas halduskohus ja 2010 ringkonnakohus kaebuse tagasi, riigikohus ei võtnud kassatsiooni menetlusse.
2011 lubas kultuuriminister Rein Lang Niguliste EELK-le tagastada.Suur varandusMis peitub Niguliste müüride taga?
●●Muuseumi kujul saaks EELK enda valdusse erakordselt turvatud objekti. Mitmekordsel inim- ja elektroonilisel valvel on selge põhjus. 2000. aastal, kui kultuuriministeerium üritas rahapuuduse tõttu leida Nigulistele uut haldajat, koostas kunstiteadlaste rahvusvaheline eksperdikomisjon hoone kohta hinnangu, kus rõhutati hoone ja selles peituva kunstivara unikaalsust.
●●„On selge, et keskaegsed kunstiteosed ja muud säilikud nõuavad stabiilset ja kontrollitud mikrokliimat ning vajavad spetsialistide, sealhulgas kunstiajaloolaste, restauraatorite ja kliimateadlaste hoolt,” seisab hinnangus. „Lisaks toimib muuseum kirikukunsti ja -arhitektuuri uurimiskeskusena.”
●●Dokumendis antakse ligikaudne hinnang ka kahele väärtuslikumale taiesele, 15. sajandi lõpust pärineva Berndt Notke altarimaali „Surmatants” fragmendile ja 1481. aastal Hermen Rode töökojas valminud peaaltarile. Mõlemad hinnati tinglikult 50 miljonile USA dollarile. „Kunstiturgudel taoliseid unikaalseid kunstivarasid ei liigu ja neid ei müüda, need on hindamatud,” rõhutab muuseumi direktor Tarmo Saaret.
●●Muuseumi varade seas on aga ka näiteks suur valik hauaplaate (vanim neist pärineb 1309. aastast), mis kuuluvad hoone kehandi juurde ja mida seetõttu kolida ei saa. Kuulsamatest taiestest väärivad kindlasti märkimist Harju-Risti kabelist pärit puunikerdus „Kolgata grupp” (14. sajandi lõpp), Maarja e Mustpeade altar (1495), Adriaen Isenbrandti Kannatusaltar (u 1520), barokkstiilis epitaafid (17. ja 18. sajand), anonüümse kunstniku maal „Kristuse esitlemine templis” (u 1440), Adriaen Isenbrandti ja Michel Sittowi Passiooni e Antoniuse altar (u 1510), Michel Sittowi skulptuur „Püha Jüri lohega” (u 1520), seitsmeharuline Maarja lühter (1519) ning kogu 2001. aastal avatud hõbedakamber, mis sisaldab Tallinna gildidele ja Mustpeade vennaskonnale kuulunud hõbevara.
