TÄISMAHUS: Lang, Cartland, raamatukogud: vigade paraad
Vigu on teinud nii ministeerium kui ka raamatukogurahvas. Järelemõtlemist jagub ka kirjanduspreemiate jagajaile, kultuuriajakirjanduse edendajaile.
3. novembril ilmus Eesti Päevalehes intervjuu kultuuriminister Rein Langiga pealkirjaga: „Lang: mina riigi raha eest massikultuuri ei levita!” Samal päeval oli materjal Vikerraadios päevateemaks,
algas tuline debatt. Järgnesid teised meediakanalid.
Aastavahetuseks võisime tõdeda, et nn Langi, Cartlandi ja raamatukogude debatt oli toonud raamatukogu teema enam esile kui ükski teine ettevõtmine selle sajandi jooksul. See läks korda enamikule inimestele ja pea kõigile meediakanalitele.
Praeguseks on langenud otsus, milliste reeglite, et mitte öelda nimekirjade alusel jagatakse riigi komplekteerimisraha sel aastal. Paraku ei kosta publikult tänuaplausi. Pealtvaatajad istuvad, ninad nirssis. Miks?
Kultuuriministeeriumi ja Rein Langi vead
1. Kiirustamine
Lang avalikustas esmakordselt oma kava 20. oktoobril Paides raamatukogupäevade avamisel, hulga raamatukogurahva ees. Ta nentis, et valmis lahendusi pole, kutsus debatile.
Paraku ei suuda avalikkus nii kiiresti mõelda ja reageerida kui minister ja ta meeskond. Ajaks mil avalikkus alles hakkas kavandatavast aru saama, olid ministeeriumis juba vastused varnast võtta. See tekitas kaasarääkijaile tõrjutuse tunde. Samal ajal võinuks lõpliku otsustamise pahameele vältimiseks edasi lükata poolaasta peale.
2. Vähene avalikkuse kaasamine
Rumal juht käsib, keelab. Tark laseb alluvail arvata, juhib, suunab mõtteid niikaua kuni selgub: alluvad ise tahavad muutusi juhi soovitud suunas!
Vähe on hüüda, et rääkige kaasa. Meil tegutseb sadu raamatuklubisid, lugemissõprade ringe. Kuidas ministeerium kaasas kolmandat sektorit? Ja kas raamatukogudele pakuti välja alternatiive aruteluks, kompromissideks?
Paraku ei pakutud praegusele riigi preemiate põhisele kohustuslikule raamatuvalikule ka alternatiive kohalike kirjanduspreemiate näol, nagu näiteks Virumaa, Vilde ja Albu valla preemiad. Nende määramisel on kohalikul rahval ja raamatukoguhoidjatel suur sõnaõigus. Seega soosing juba ette.
Kogu teema rahvuskultuuriline ülepolitiseerimine väljendus seisukohas — kui sa ei toeta reformi, siis oled Eesti kirjanduse ja kultuuri vaenlane. Seegi pärssis debatti.
3. Peaküsimuse unustamine
Raamatukoguvõrgustiku ellujäämine sõltub rahastamisest. Leidub omavalitsusi, kes on rahastamist kokku tõmmanud enam kui poole võrra. Paraku ei kasutanud ministeerium oma mõjuvõimu ei omavalitsuste südametunnistusele koputamisel ega ka riigieelarve kõnelustel jõulise seisukoha esitamisel. Peatähelepanu koondus pigem piskule, mida jagada.
Raamatukogude vead
1. Kaootiline reageerimine
Debati alguses 10. novembril saabus kultuuriministeeriumi raamatukoguhoidjate ühingu kiri sooviga arutelus kaasa lüüa. Paraku jäi see ministeeriumi andmeil ainukeseks (protesti)kirjaks. Kui samasisuliste pöördumistega oleks ministeeriumi postkastid üle ujutatud, võinuks sisulise debatini jõudmine ja ametnike mõjutamine olla märksa lihtsam. Raamatukogurahva hääl pigem lahustus meedias.
2. Positiivsete lahenduste puudumine
Raamatukogurahva väljaütlemistes jäi domineerima pahameel süsteemi muutmise pärast ja raev nn Langi nimekirjade loomise vastu. Praktiliselt puudusid raamatukogudest tulevad konstruktiivsed ideed, kuidas ühendada rahva maitsele vastutulek ja Eesti kirjanduse toetamine.
3. Kibestumine
Raamatukogurahval on tuline õigus kibestunud olla, kui arvestada riigi ja omavalitsuste poolset nappi rahastamist. Palkadest ärme räägimegi! Ja nüüd rahastamisdebatt ka takkaotsa! Kibestumuse avalik levitamine aga ei tõsta kibestunu autoriteeti.
Järelemõtlemist preemiakomisjonidele
Kui raha jagamise alused olid kinnitatud, tuli korduvalt ilmsiks, et nii lugejad kui ka raamatukogutöötajad kahtlesid avalikult: kas preemiatega pärjatud kirjandus on loetav ja huvitav. Sisuliselt anti preemiakomisjonide tegevusele hävitav hinnang. Mõneti laieneb see ka riiklikult toetatavale kultuuriajakirjandusele.
Kui vaadata ringi raamatupoodides ja raamatukogudes, siis harva kasutatakse tutvustus- või müügiargumendina teadet, et teos on riikliku kirjanduspreemia laureaat. Miks? Friiklus, võõrandumine, preemiad vaid preemiate pärast?
Aga näiteks Virumaa ja Vilde kirjanduspreemiate puhul, mille määramisel saavad kaasa rääkida nii lugejad kui ka raamatukogud, pole keegi kunagi kahelnud, kas auhinna sai väärt teos või mitte.
Lõpetuseks
Muutused pole läbi. Rein Lang on lubanud järgnevalt ette võtta teema, kas peaks kooli- ja külaraamatukogud ühendama või mitte. Loodetavasti õpivad senistest vigadest kõik asjaosalised.