„Krrt! Kingatald läinud,” poriseb tantsija, kelle jalavarju kiviparkett haukas. „Millal lisatribüünid paigaldatakse?” on õpetaja ootusärev. „Lapsed, asfaldile tuleb peagi kunstmurukate,” kütab täitumatuid lootusi nooruke tantsujuht.
Lauluväljakul, kus tantsupidu poolsajandi jooksul esimest korda toimub, on hulk ehmatavaid üllatusi varuks.
Kogenud tantsujuht, morjendusest tulvil: „Kalevi staadioni oleks pidanud valima! Eri värvi tantsupinnad lõikavad joonised pooleks!” Valikrühma tantsija räägib nostalgiliselt: „Käisin Kalevi staadioni vaatamas. Eriline tunne.”
Lauluväljakul toimub tantsupidu, sest just nii nägi ette konkursi võidustsenaarium. Ideaalid ja reaalsus aga ei kattunud. Nii esinetakse täna asfaldil, mis läheb üle kiviparketiks ja murulaadseks moodustiseks. Murus ootavad polkapõrutajat, valsiveeretajat kanalisatsioonikaevud, mõned vineeriga kaetud, mõned metalsed.
Murulikul moodustisel, kivil ja asfaldil tantsimine on kolm eri asja. Kivi ja asfalt närivad hullupööra nii lihaseid kui ka kalleid pastlaid. Seetõttu on lubatud tantsijail esineda paksu tallaga botastes ka peaproov etendusel.
Väga hea pealtvaatamisvõimaluse pakuvad kohad laulukaare all. Mäenõlval on vaatamisvõimalused hoolimata pileti olemasolust pehmelt öeldes piiratud. Igal päeval võib näha kümneid tantsijaid eri kohtadest piilumas, et kas mõni joonis sinna kätte paistab või mitte.
Tantsupeo kunstilise juhi assistent Andi Einaste pole ülearu entusiastlik, kui oludest räägib. Kostab, et kahjuks pole sellist kunstmuru, millega katta korraga nii pärismuru, kiviparketti kui ka asfalti. Ilu asemel võinuks tekkida hoopis libisev vaip, millel tantsijad liikunuks kui sõralised libedal jääl. Lisatribüünide kasutamist ei võimaldanud nende ülespanemiseks ja mahavõtmiseks kuluv aeg ja rahakoti vähene raskus. Selline on reaalsus.
Kui aga üle selle reaalse sürreaalsuse valgub esimeste klasside tantsijatemeri, kes hakkavad kalli-kallitama, kaob osalejate peadest viimne kui kriitikanoot ja kõik laulavad ja kalli-kallitavad lustiliselt kaasa.