Meelis Pai nendib, et olukord, kus kaks institutsiooni ei suuda kokku leppida, on rumal. Foto: Ilmar Saabas

••Millal te viimati minister Rein Langi või kantsler Paavo Nõgesega näost näkku rääkisite? Ja millest?

Paavo Nõgesega pole ma üldse kõnelenud, Rein Langiga sain kokku, ma arvan, kuskil novembrikuus, kui me – Lang, mina ja notar – alustasime Eesti Riikliku Nukuteatri lõpetamisprotsessi ja sihtasutuse loomist.

••Teatri makseraskustest tookord juttu ei olnud?

Ei ole kunagi olnud.

••Kuidas nende makseraskustega lood on? Riigi Kinnisvara AS (RKAS) ütles esmaspäeval, et teil on neile nelja kuu arved maksmata. Miks nii?

Eks see on kokkulepe. Arvan, et selles kontekstis RKAS ei olegi üldse oluline – nagu ma just lugesin, ütlesid nad ise, et ministeerium pole neilt küsinudki, kas on üldse mingeid probleeme või ei. Täna juba võib öelda, et võlasumma on hoopis teistsugune: kui enne oli 38 000, siis täna on 19 000 [eurot]. See süsteem, kuidas teater funktsioneerib, kuidas ma ütlen... Saate aru, sügisel hakkab hooaeg pihta ja läheb kevadeni, eks. Ja raha planeeritakse selliselt, et kassat täidavad vahepeal väikesed lavastused ja siis kas üks või kaks suurlavastust.

Kui me vaatame Nukuteatri eelmise aasta majandustulemusi, siis 956 558 on omatulu ja 871 000 on riigipoolne toetus. Ehk siis üle poole me teenime ise. See, kuidas me neid rahavoogusid juhime… Nii on kogu aeg tehtud, eks, et ma planeerin siia rohkem kulusid, sinna vähem. Antud juhul on probleem selles, et riigiasutus lõpetas, tehti kuuajaline üleminekuperiood, mis lõppes jaanuariga, ja nüüd alustas sihtasutus NUKU. Ei ole mõtet teha vahepeal mingisugust analüüsi, enne kui bilanss on tegemata.

Teiseks, väga suured kulud, mis on tehtud eelmisel aastal – makstud autoritasud, käivitatud suured projektid – makstakse sellel aastal teenitud rahadega. Ja siis ta kajastubki seal kuluna ja siin tuluna.

••Milline oli teatri rahaline olukord näiteks 2011. aasta lõpus?

Selles pikas protsessis, kuidas üks teater eksisteerib, ei ole 31. detsembri kuupäev tegelikult väga oluline. Aga lähme siis tagasi 2011. aastasse. Kevadel haigestusin, taastusin terve suve, õppisin uuesti käima ja kui ma siis sügisel tööle tagasi tulin, sai selgeks, et ma ei suuda üksinda korraga direktori ja loomejuhi tööd teha ja muuseumi ehitamise ja loomise eest vastutada. Siis saabusid ka tagasi noored näitlejad Turu akadeemiast, kuhu ma nad neli aastat varem olin saatnud. Ja need tuli igal juhul tööle võtta. Võeti tööle kunstiline juht, peakunstnik – keda Nukuteatril varem ei olnud – ja noored näitlejad. Need on esimesed noored 60 aasta jooksul, kellel on taskus nukuteatri näitleja diplom.

Täna on meil ainult 15 tegevnäitlejat ja mängime üle 700 etenduse [aastas]. Ma ei taha süüdistada, et miks ministeerium ei andnud meile noorte tuleku puhul raha juurde, aga see kõik oli ette teada, räägitud, mul on isegi ühe ministri kiri olemas.

••Millise ministri? Laine Jänese? Mis seal kirjas oli?

Et ta toetab meid igati ja arvestab eelarve tegemisel. See oli veel Raivo Palmaru ajal. Aga Laine Jänes aitas ka väga palju, kui need noored seal Turus õppisid – ta andis neile stipendiumi. Siis nad tulid tööle ja kõik oli väga tore, aga toetust meie eelarvele juurde ei tulnud, kuigi teisi noori, kes läksid Krahli või Linnateatrisse, toetati. Ma olin selle peale natuke solvunud. Kui me nüüd vaatame seda ülemineku hetkeseisu – 153 000 eurot kohustusi, mis ületavad käibevarade summasid –, siis sellest on kunstilise juhi, peakunstniku ja kuue näitleja aastapalk 107 000, koos maksudega. Aga see pole ka selles mõttes oluline. 15. veebruaril hakkavad laekuma piletitulud ja just nendest me elamegi, neist kaetakse kõik kulud ja ongi kõik. Me oleme olnud 2012. aastal palju tublimad kui 2011. aastal – piletitulu oli umbes 200 000 euro võrra suurem.

••Miks ministeerium praegu selle jutu üles võttis?

Ei tea, ei oska öelda. Pole olnud 12 aastat sellist juhtumit, et sealtpoolt oleks sellist turmtuld tehtud, kultuuriministeerium on kogu aeg väga hea partner olnud.

••Kui minna esmaspäevases Postimehes ilmunud väidete juurde…

Ei. Kui on soov küsida teatri tulevikust, lavastustest, siis palun. Aga rahalisest seisust – meil on audit käimas ja kuu lõpuks on kõik teada. Ma ei hakka enam rohkem seletama, mida ma mõtlen või tunnen.

••Palgad maksate välja regulaarselt, õigel ajal?

Aga loomulikult. Kuidas saab selline küsimus tekkida?

••Mis suuri väljaminekuid teil viimasel ajal on olnud peale uute inimeste palkamise?

Niimoodi ka ei saa küsida, kogu tegevus on üks suur kulu. Lavastuste väljatoomine ongi kõige suurem kulu. Eelmisel aastal oli väga tihe festivalidel käimise aeg, kogu trupp oli kuskil sõidus, aga seda finantseeritakse tavaliselt mujalt. Kas siis festivali enda, kultuurkapitali või kultuuriministeeriumi poolt. Eelmine aasta ei olnud sugugi eelnenutest erinev.

••Kas teil on tunne, et teie tooli tahetakse kõigutada?

1. veebruarist lõpetas riigiasutus, kus ma direktorina töötasin, tegevuse, nüüd on minu uus ülemus sihtasutuse nõukogu, tema tuleb kokku ja otsustab. Mis mina saan neile öelda? Ma olen oma tööd teinud südamega, olen panustanud siia 12 aastat, 24 tundi päevas. Arvan, et see saavutuste nimekiri on piisav, et jätkata.

••Räägime siis teie tööst. „Shrek” on aasta peamine suurlavastus?

„20 000 ljööd vee all” on ka suurlavastus, selle esietendus on 3. märtsil, järgmine on „Shrek”. Kõik lavastused, mis tulevad väikestes saalides välja ja on mõeldud väikelastele – 40 kuni 100 inimesele –, nende väljatoomine on suhteliselt kallis, aga tulu sealt eriti ei tule. Suured projektid katavadki need ära – need on teatrile vajalikud, nagu ka on vaja suurt saali, mida ehitama hakatakse.

••Nõgene ütles, et tema tahab tagada Nukuteatris toimiva töörütmi. Kuidas praegune infomüra seda rütmi mõjutab?

Väga halvasti, sellist asja ei soovita ühelegi kollektiivile. Inimesed on stressis, teadmatuses, pole aru saada, millest räägitakse, üks räägib üht, teine teist asja. Sellist rumalust ei tohi tegelikult tekkida, kus kaks institutsiooni ei suuda kokku leppida ja peavad läbi meedia suhtlema.

••Millal see lärm läbi võiks saada?

Veebruari lõpuks. Täna [eile] rääkisin audiitoritega ja nad ütlesid, et 28. veebruariks on kõik teada. Aga auditid on tavalised tegevused, iga aasta käib mõni kontroll. Eks me oleme ka huvitatud, et kõik õigesti töötaks ja paberid oleks korras.

••Kas te olete viimase kahe päeva jooksul suhelnud ka muudmoodi kui meedia vahendusel? Olete näiteks proovinud kantslerile meilida?

Jah, kirjutasin talle ja küsisin, et mis toimub, kas me ei võiks omavahel rääkida ja helistada.

••Ja vastus?

„Ära mine isiklikuks” – umbes midagi sellist. Peame ühe asja selgeks tegema: mul ei olegi nendes küsimustes praegu erilist sõnaõigust, kuna on kokku lepitud, et vastab nõukogu esimees Jaan Puusaag ja finantsküsimustest räägib lähemalt nõukogu liige Härmo Värk. Mina võin rääkida teatri tulevikuplaanidest.

••Mis on teie eesmärgid? Kui suureks võiks külastajate arv minna?

Eelmisel aastal oli külastajaid peaaegu 128 000, omatulusid, nagu öeldud, 956 558 eurot. Need on tegelikult väga suured arvud, ma arvan, et sinna kanti hakkavad need ka tulevikus jääma. Ma ei ole kunagi teinud plaane, et me peame 150 000 külastust kokku saama, kuigi arvan, et tänavu saamegi, kuna on suured projektid.

Kui eesmärkidest rääkida, siis võtame näiteks eelmise aasta „Naksitrallid” – sõitsime 4000 kilomeetrit läbi ja andsime tasuta etendusi. Sellised tegevused on meie jaoks olulised, me oleme sotsiaalne asutus.

••Kui te saate uuel ametiajal jätkata, mis seisu tahaksite teatri selle lõpus jätta?

Selleks ajaks on valmis suur saal ja kogu kompleks saab ideaalselt toimida. Keskseks teljeks on teater, lisaks muuseum, mida mina laiendaksin fuajeeni välja.

Teatrit, teatriinimesi on vaja tunnetada. Juht balansseerib siin kogu aeg poomil, sest teatris on väga palju intriige ja kui need lähevad liiga suureks, tekib kaos.