Ei. Nad ütlevad, kui on õige aeg.

Reformierakonna kontoris toimus täna läbiotsimine. Olite ise siin?

Ei, läbiotsimise ajal polnud kohal.

Teie enda arvutit pole siis ka keegi veel soovinud?

Ei. Kui kellelgi soovi on, siis küllap nad küsivad.

Kuna kriminaalmenetlus käib, toiminguid tehakse ja prokuratuur kuulub justiitsministeeriumi haldusalasse, siis on üleval küsimus: kas justiitsminister Kristen Michalil pole tekkinud oma ametis huvide konflikt? Järgmine küsimus on muidugi: kas saate ausalt, käsi südamel, oma ministriametis jätkata?

Esiteks on see väga kohane küsimus. Ma olen ka varem öelnud, et siin on mitu asja. Esiteks poliitikud ei juhi uurimist. Neid juhtumeid on siin olnud erinevaid, kus on süüdistatud nii kaitsepolitseid, prokuratuuri kui ka Eesti riiki paljudes küsimustes… Poliitikud ei juhi uurimist. Ei juhi ka seekord. Uurimist juhib prokuratuur, kes ise otsustab kõikide menetluste läbiviimise, oma küsimuste püstituse ja kõik muud asjad.

Nagu ma olen varem kõikide asjade puhul öelnud, olenemata erakonnast ja erakonda kuulumisest: õigust mõistab kohus.

Nii et ma ei näe endal võimalust ka tahtmise korral sekkuda. Ma ei ole justiitsministrina õigusemõistmisse sekkunud ja see on minu selge vastus.

Niisiis kriminaalasi iseenesest ei pea määrama ministri tagasiastumist või vähemalt vastava menetluse ajaks osa haldusala juhtimisest taandumist?

Ei, see pole isegi parima tahtmise juures võimalik, et käia tööl poole kohaga. Teed oma tööd, ja uurimise sisusse ja kohtuotsustesse minister sekkuda ei saa. See on ju väga selge: justiitssüsteemis on kõigil oma roll. Mina arvan, et prokuratuuri uurimine ja üldse uurimine selles küsimuses on väga vajalik ja kohane. Juba kas või seetõttu, et kui korraldada küsitlus – kui oled töötanud mõne erakonna kontoris või olnud erakonna peasekretär või olnud riigikogu liige – ja püstitada küsimus: kas inimene usub, et kuna ta on poliitik, on ta süüdi? Ilmselt oleks vastus, et milleski on ta ikka süüdi.

Minu ainuke vastus on seetõttu, et läbi tuleks viia kvaliteetne kriminaalmenetlus. Et kõik need inimesed, kes on oma väiteid esitanud, saaksid oma väited ka tõestada. Kindlasti on inimesi, kellele ma ei meeldi, ja olen eri meelel olnud paljude inimestega. Mõnega enam ei suhtle, mõnega oleme endiselt sõbrad. Seda peab prokuratuur hindama, mis on kellegi arvamus ja mis on faktid.

Üks asi on kriminaalmenetlus, kuid teisipäevast peale on sellele tilkhaaval lisandunud küsimusi rahastamise kohta.

Olgem täpsed: mis meil on? Meil on Silver Meikari väited, et ta tegi erakonnale annetuse. Ma saan mälu järgi öelda, et ta tegi annetuse, sest see oli aastaid tagasi. Ja [nüüd] ta on öelnud, et tegi selle kellegi teise raha arvel. See on see koht, kus tema peab selgitama, kust see raha pärit on ja miks ta seda on teinud. Minul on siin praktiliselt võimatu midagi öelda.

Järgmised väited, mis siin on olnud, mis puudutasid Kalle Pallingut ja tema endist tüdruksõpra, siis selle kohta ka Kalle vastas. Tegemist oli lihtsalt ühise majapidamise või kooselu küsimusega, tegemist oli Kalle isikliku rahaga, mida tüdruksõber ka ise tunnistas. Seda oskab tema kommenteerida, see kindlasti pole erakonna organiseeritud tegevus.

Kui nüüd vaadata, siis veel on üldine lainetus, mis ütleb, et kõik ju teevad nii – siis mul on praktiliselt võimatu tõestada, kes teeb nii või kes ei tee. Ainukene viis ongi tõestada uurimisega. Täna (eile, toim)toimus Reformierakonna peakontoris läbiotsimine ja kui keskkriminaalpolitsei leidis selle sularahaga kilekoti, mida üks anonüümseks jääda soovinud inimene näinud olevat, siis ma loodan, et see võeti kaasa ja viidi ära.

Olete ju ise öelnud, et kui need kahtlused jäävad üles, siis…

... kui neid kahtlusi ei saa kummutada, siis jah, ma olen öelnud, et olen kindlasti nõus poliitilist vastutust võtma. Minu küsimus on see, kas piisab sellest, et keegi kirjutab loo ja ütleb: ma nägin teda seda tegemas või ma arvan seda tema kohta. Kas siis peab lahkuma? Ma ei eita, et avalikkuse meelestatus tundub olevat selles suunas, et kui sa oled poliitikas, siis oled igal juhul süüdi. See pole lihtne ja mul oleks lihtsam kindlasti täna juba loobuda. Aga ma kindlasti kavatsen õigusliku protsessi läbi käia ja kindlasti kõikidele väidetele vastata.

Nii et jäädes oma kohale tahate anda signaali, et teie arusaam asjadest leiab kinnitust, saab tõendatud? Seevastu praegu tagasi astudes võiks see näida süü tunnistamisena?

Nii ongi. Täpselt nii ongi.

Kui minna veel tagasi Meikari rahastamisjuhtumi juurde, siis tema väidab, et ta ei teadnud, kust see raha pärines, mis erakond lõpuks annetuseks sai. Milline oli teie erakonna poliitika tol ajal, kui Meikar tegi sugugi mitte väikese, vaid kokku ikka päris suure annetuse? Kas teie või keegi annetuste koordineerija küsis tema käest: Silver Meikar, annetasid meile päris suure summa – on see ikka sinu raha?

Tunnistan, et niisugust asja ei ole küsinud. Me üldiselt hoiame silmad lahti ja kui see on minu viga, siis on see minu viga.

Kuid kuulge, riigikogu liige on riigikogu liige. Tegemist oli sisuliselt kolme koosseisu riigikogu liikmega. Mul ei olnud mingisugust kahtlust – ma ei küsi ju sellise taustaga inimeste käest, kas see on tema raha. Sa ei tule selle peale. Kahtlen, kas ka teised erakonnad küsivad riigikogu liikmeilt või ettevõtjailt: kas see annetus on sinu vara arvelt?

Kas avalikkuse hämmeldust ei tuleks siiski mõista, kui hakatakse ka teistelt küsima, kust pärines erakonnale tehtud suurem annetus, ja vastuseks räägitakse kuldmündi müümisest või millestki taolisest?

Mina ei tea, inimestel võivad olla erinevad arvamused kulla ostmisest. On inimesi, kes peavad kulda praeguses majandusolukorras ainukeseks turvaliseks vahendiks. Ma ei tea.

Mina olen aru saanud, et kulla müük on olnud Eestis päris suur hitt. Minu asi pole naeruvääristada. Lauri Luik on väga korralik ja viisakas noormees, tegemist on riigikogu liikmega mitmendat koosseisu. Kui ta ütleb, et ta on investeerinud kulda, siis loodetavasti on ta saanud selle petta saamata maha müüa samasse kohta. Ei saa siin ühele kullafirmale ka reklaami tegema hakata

Mis süsteem Reformierakonnas poliitikutelt endilt tulevate või küsitavate annetuste puhul üldse kehtib?

Erakond teeb keskset kampaaniat, mis tähendab, et ta ostab näiteks reklaami suuremate meediavahendusagentuuride kaudu, mis tähendab, et need saavad tihti 15–20 protsenti allahindlust. Lisaks tehakse suur hulk keskset nänni. Kampaania kulud teeb erakond ära ja need on pidevalt deklareeritud. Kui keegi on nüüd selle sees proportsionaalselt midagi rohkem kasutanud, siis näidatakse talle kulu aluseid ja öeldakse, et kui võimalik, siis katku sellest midagi. Ega arvet kui sellist ei esitata.

Teine võimalus on see, et kui kandidaat tellib kampaania raames ise midagi juurde – pastakaid, buklette, reklaami –, siis selle eest ta tasub samamoodi annetusega. Kõik on arvel ja sellest pole võimalik mööda minna. Välja arvatud juhul, kui kandidaat teeb ise midagi, siis peab ta ise oma aruande liitma erakonna aruande juurde. Süsteem on üsna selge ja lollikindel.

Kas see nähtus annetuste registris, et Meikar, Lauri Luik või Kalle Palling on teinud silmanähtavalt suuri annetusi, tuleneb ka sellest poliitikast, et erakond katab täielikult ainult tippude kulud?

Kampaanias pole raha kõigi jaoks. On olnud kampaaniaid, kus meil on olnud võimalik katta näiteks piirkondades suuremaid välireklaamikulusid ja see on olnud ka kõik. Vahe on pidanud katma piirkonnad ise või kandidaadid. Meil pole kohustust, et riigikogu liige või kandidaat peab annetama. Kuid on üliloomulik, et kui on tehtud kulutusi kampaaniaks, siis ta paneb ühel või teisel moel õla alla.



POOLT JA VASTU

Prokuröri määrab justiitsminister

Jaan Ginter
TÜ õigusteaduskonna dekaan

Justiitsministri kohale kerkinud kahtlustus, et ta on annetuste päritolu varjanud, on pannud tema ja kuritegu uuriva juhtiva riigiprokuröri delikaatsesse olukorda. Seaduse järgi on kõik juhtivad riigiprokurörid ametisse nimetanud justiitsminister ja nende palga otsustab igal aastal vabariigi valitsus. Just justiitsminister võib määrata neile distsiplinaarkaristusi kuni prokuröri teenistusest vabastamiseni välja.

Ei ole ilmnenud, et justiitsminister oleks püüdnud menetlusse sekkuda. Kuid prokurörid ei pea ainult sisuliselt sõltumatud olema – nad peavad ka sõltumatud välja nägema. Selleks oleks küll hea, et kunagisel Reformierakonna peasekretäril ei oleks praeguses uurimisfaasis prokuröri suhtes ülamainitud õigusi.

Üldse on kuritegusid, kus kahtlustatakse kõrgeid täitevvõimu kandjaid, raske uurida. Mitmed riigid on selleks loonud eraldi, täitevvõimust sõltumatumad uurimisasutused. Võimalik, et meilgi tuleks praegust kriisi ära kasutada selleks, et oma süsteemi täiustada.

Pole klassikaline alluvussuhe

Anne Veerpalu
Tallinna tehnikaülikooli avaliku õiguse lektor

Pigem ma usun, et ei ole huvide konflikti. Riigiprokurör ju ei allu otseselt justiitsministrile. Pealegi on minister ikkagi justiitsministeeriumi ülemus. Asi oleks keerulisem, kui ta oleks ministeeriumis kellelegi liiga teinud. Ma ei usu, et prokuratuuri mõjutaks see, mida justiitsminister Kristen Michal ütleb. Kui justiitsministri suhtes järelevalvet tehakse, siis peaks ju ikkagi printsiip olema, et ta on süütu, kuni pole tõestatud vastupidist. Ei tohiks märgistada teda, et ta kohe ongi süüdi ja astugu nüüd tagasi. Miks poliitikud on erikaitse all, ongi just sellel põhjusel, et nad on eriti rünnatavad. Kohtud on mõnes mõttes sarnases positsioonis ja nad nurisevad, miks justiitsministeeriumi alt kinnitatakse nende eelarve, kui nad on sõltumatud. Aga riik teeb ju eelarvet kogu riigile, kõigile võimudele, ei saa anda kohtutele vaba voli kuskilt ise teenida.