Ehk on Peetri külal Harjumaal lootust linnakski saada. Terje Lepp

Eesti asulate nimistu on absurdihõnguline ja loogikavaba. Näiteks elab meie väikseimas linnas Mõisakülas 950 elanikku, samal ajal kui suurimas külas – Peetri külas – on elanikke 2670. Seega on Eesti suurim küla ligi kolm korda suurem kui väikseim linn.

Ega absurd sellega veel lõpe. Näiteks Kohtla-Nõmme alevis, Suure-Jaani linnas ja Alliku külas on peaaegu sama palju elanikke, vastavalt 1108, 1163 ja 1171. Kas suudab keegi selgitada, miks üks neist on linn, teine alev ja kolmas hoopis küla? Kui Eesti piires võime taustaks tajuda veel eri tüüpi asulanimetuste kasutamise ajaloolist järjepidevust, siis suisa Kolgata teeks võib loogikapuudus teha selle välismaalasele selgitamise. Kui siia lisada veel ametlikult alevi kõrval kasutusel olev aleviku mõiste, muutub asi veelgi segasemaks.

Seadus on, selgust pole

Veel üks probleem: mõnigi asum on taotlenud oma staatuse muutmist. Näiteks soovib umbes 1400 elanikuga Järvakandi alevik endale linna staatust. Üheks põhjuseks nimetatakse ka seda, et Mõisaküla on veelgi väiksem linn. Linn on ka tuhatkonna elanikuga Kallaste. Aga miks ei võiks siis samuti linn olla 3030 elanikuga Märjamaa alev või 1456 elanikuga Muraste küla?

Mis saab siis, kui omavalitsusüksuse elanike arv väheneb mingist kriitilisest piirist allapoole? Kas Mõisaküla peakski muutuma külaks ja kaotama kohalikele elanikele kindlasti väga olulise linnastaatuse? Aga mis saab siis, kui enam kui 5000 elanikuga Haabneeme alevik peaks tahtma linnaks hakata?

Haldusüksuste piiride ja nimede aluseid reguleeriv seadus pärineb 1995. aastast. Üldjuhul on küla hajaasustusega asum, kus on kuni 300 elanikku. Sellest suurem hajaasustusega asum on üldjuhul alev. Umbes 1000 elanikku on kas aleviku või vallasisese linna staatuse saamise künnis. Tegelikkuses ei toimi seadus aga juba ammu ning kui küla, alevit ja linna suudab tavamõistus veel kuidagi eristada, siis alevi ja aleviku erinevuse mõistmisega jäädakse tavaliselt hätta.

Sel taustal kutsus regionaalminister Siim Kiisler kokku ekspertide töörühma, et ajakohastada Eesti asulate mõisted ja nende kasutamise õiguslikud alused.

Töörühma juht, TÜ inimgeograafia professor Rein Ahas ütles, et eksperdid tulevad kodutöö järel esimest korda kokku augustis. „Hakkame joonistame ideaalpilti, et millist Eestit me tahaks. Alles seejärel vaatame, kas ja kuidas on seda ideaali võimalik kohandada meie olude ja traditsioonidega,” selgitas Ahas töö põhimõtteid.

Töörühma liige, keelekorraldaja Peeter Päll nentis, et tööd ja arutamist on küllaga, sest asula staatus tekitab kohalikes elanikes palju emotsioone, teadlasele aga pakub üllatusi. „Näiteks sain hiljaaegu Wiedemanni sõnaraamatut tudeerides teada, et alevik kirikualeviku mõistes on meie aladel hoopis vanem asustusüksus kui alev. Viimasel on aga topelttähendus nii asustusüksusena kui ka eeslinnana,” ütles Päll.

Regionaalminister Siim Kiisler lisas: „Kohanimed on emotsionaalne küsimus, seepärast ei kibele me kiireid muutusi tegema. Pigem tahame ära kuulata ekspertide arvamused, sest nii nagu täna samuti enam edasi minna ei saa.”

Alevid suuremad kui alevikud

Eestis on 226 kohalikku omavalitsusüksust, sh 193 valda ja 33 linna. Ühtaegu on Eestis ka 11 alevit, 14 vallasisest linna, 178 alevikku ja 4438 küla. Kuuesajas külas on elanikke alla kümne, suurimas külas aga üle 2600.

Suurima elanike arvuga alev on Kohila, kus elab 3496 inimest, väikseimas, Lavassaare alevis on 525 elanikku.  Allikas: siseministeerium