TÄISMAHUS: Narva laste kaitseingel: kui ühe lapse elu on halb, on see kogu Eestile halb
Üks hakkaja mees on Narva laste hoolekande oma MTÜ õlule võtnud, rahastus tuleb välismaalt.
Oleme Anatoliga külas nelja lapsega peres, kus vanemad on töötud. Noorim laps on ühe-, vanim seitsmeaastane. Seda kahe väikese toaga korterit, mida nad linnalt üürivad, ei ole aastaid remonditud. Seintelt on tapeet koorunud, tubades vaid üksikud mööbliesemed ja magatakse mitmekesi kahe voodi ja diivani peal.
Pesamunast tüdruk vaatab tagumisest toast külalist otse silma, selg sirge, pilk tõsine. Väikevend tatsab tema ümber ringi, kõige suurem poiss aga ütleb asjalikult, et tema käib juba koolis.
23 eurot kuus
Nende 32-aastasel isal oli töökoht viimati aasta tagasi. Sissetulekuks on seega ainult lastetoetuste raha, toimetulekutoetust saama nad linnavalitsuse silmis ei kvalifitseeru. Pere sissetulek on 402 eurot, linnale maksavad nad üüri 160 ja kahe lapse lasteaiakoha eest 100 eurot. Seega jääb kuueliikmelise pere igale liikmele kuus elamiseks ligikaudu 23 eurot.
Ots otsaga hakkama saamiseks on seega vaja imetrikki ja mustkunstnikuks ongi Anatoli. Kõik pere lapsed, välja arvatud pesamuna, käivad tema keskuses söömas, õppimas ja mängimas. „Kuidas saab laps siin sellistes tingimustes areneda?” arutleb Anatoli. „Lapsed vajavad vitamiinirikast toitu, kohta, kus õppida, mängida ja vabalt joosta!”
Anatoli teeb korteris mõned telefonikõned, et organiseerida isale uusi tööotsi. Samal ajal arutab ta emaga pere terviseprobleeme – kuidas neid lahendada ja kuidas ravimite jaoks raha leida.
„Kõige olulisem on, et lastel läheks paremini,” räägib Anatoli, kui oleme taas tänaval ja võtnud suuna tema loodud MTÜ Virumaa Heategevuskeskuse laste päevakeskusse Mercy Center. Endisest garaažihoonest on ta välismaalastest annetajate toel üles ehitanud avatud päevakeskuse Narva lastele.
Seal on söökla, kus iga päev valmib 40–60 portsu sooja toitu koolist tulevatele lastele, kes kodus seda ei saaks. Pärast söömist teevad lapsed seal kasvatajatega kodutöid ja tegelevad huvitegevusega. Üles on seatud ka väike raamatukogu.
Praktiline keskus
Nii on tegutsetud juba 2001. aastast. „Suvel käib rohkem lapsi söömas, 160 ringis. Sest siis nad ei saa ka koolis süüa,” selgitab Anatoli. Linnast veidike väljas asub veel eraldi nende praktiline keskus, kus tehakse puu- ja muud käsitööd, korraldatakse peredele piknikke ja kontserte vabas looduses.
Meie teekond mööda Anatoli igapäevast tööpõldu linna ühiselamutes aga jätkub. Suurpered elavad nende majade remontimata tubades kitsikuses, pead-jalad koos, improviseeritud köökidega. Iga pere maksab oma elamise eest linnale umbes 100-eurost üüri.
Siin on palju suurperesid, üksikemasid ja puuetega lapsi üksi kasvatavaid emasid. Terve neljakorruselise maja peale on üks duširuum, mida igal elanikul on õigus kolm korda nädalas kasutada – iga korra eest tuleb maksta 1.20 eurot, ka lastel. „Peale Anatoli ei tee siin linnas keegi midagi,” ütleb tänutundega ühiselamus elav üksikema.
Selle hoone esimesele korrusele on Anatoli rajanud veel ühe päevakeskuse, kus lapsed saavad söömas ja õppimas käia. Nende ruumide kasutamise eest peab Anatoli MTÜ aga linnale üüri maksma.
Keskuses on just samal päeval külas ka bussitäis õpilasi Norrast Steinkjerist. „Meie õpilased plaanivad hakata sotsiaaltöötajateks ja pedagoogideks, me näeme siin praktikavõimalust,” selgitab kooli õpetaja.
Just nemad on rahaliselt toetanud Mercy Centerit, seda juba kümmekond aastat. Õpilased tutvuvad siinsete oludega ja külastavad ka peresid nende kodudes, Norras analüüsivad nad kohapeal nähtut ning siis teevad otsuse, millistele organisatsioonidele ja peredele rahaline toetus anda.
Külaliste vastuvõtmiseks korraldavad päevakeskuse lapsed alati kontserdi, nii ka seekord. Tüdrukute punt laulab, väikesed lapsed tantsivad ja ka teismelised poisid astuvad lavale: oma breiktantsu kavaga teenivad nad suurima aplausi.
Kokku toetab Mercy Center oma ennastsalgava tööga ligikaudu paarisadat last ja peret. „Kuidas te seda kõike jõuate, Anatoli?” küsin. „Oh, see töö teeb mulle nii palju rõõmu! See on minu hobi!” ütleb ta, kui jõuab korraks toimetuste vahel maha istuda ja koos lastega suppi süüa.
„Meil on veel palju unistusi: et oleks võimalik luua juurde veel taolisi keskusi, et lapsed saaksid rohkem vitamiinirikast toitu, et saaksime suviti neile ka laagreid korraldada, et nad saaksid sporti teha,” räägib ta. „Nii paljud noorukid, kes tulevad lastekodudest, ei tööta, ei õpi. Nad lõpetavad elamise,” avaldab ta selle, mis südamel.
Lisaks on tal ka sõnum pealinnale. „Olen juba kakskümmend aastat tahtnud öelda presidendile, peaministrile või kes iganes kuulab: tähelepanu! Kui te ei aita lapsi ühe euroga täna, peate te tulevikus andma miljardi. Sest muidu meil kasvab peale noorte inimeste armee, kes ei hävita mitte ainult enda, vaid ka kõigi teiste elu. Ja rikastel inimestel ei tasu ehitada müüre. See inimeste häving jõuab meie kõigini. Kõik kodanikud peavad selle peale mõtlema.”
Narva linn toetas sel aastal Mercy Centerit 9980 euroga, riik null euroga. Samal ajal maksab MTÜ linnale tagasi ühiselamu esimesel korrusel asuva keskuse üüri 3616 eurot ja peakeskuse kommunaalmakseid 11 000 eurot.
Linnalt saadud raha moodustab kogu MTÜ eelarvest Anatoli sõnul vaid 5–10%. Ta kutsub kõiki oma keskustesse külla, vaatama, millega nad tegelevad. „Hiljem, kui koju tagasi minnakse, võib otsustada, kas meid võiks toetada.”
