TÄISMAHUS: Radikaalsed veganid hirmutavad lapsi lihast loobuma
Abikaasa sugulaste dieedipidamise vaimustus oli mulle teada juba ammu. Umbes kümme aastat tagasi sattusid nad lugema raamatut, mis ei lubanud liha ja kartulit koos süüa, vaid käskis seda kordamööda teha. Pärast seda loeti igal aastal umbes üks uus dieediraamat läbi, mis muutis kehtetuks kõik senised tõekspidamised ja alustati elu uue raamatu järgi. Tänavu kutsusid nad mu lapse enda juurde külla. Muidugi lubasin. Taimetoidu ees hirmu ka ei tundnud – erinevus pidavat rikastama, äkki laps hakkabki aedvilju rohkem armastama ja isegi kui pakutavad toidud lapsele väga meeldima ei peaks – paar päeva saab hakkama.
Koju naastes teatas Martin, et tema on taimetoitlane, loobub lisaks lihale ka munadest ja kõigist piimatoodetest, kõige parem oleks veel toortoit. Lisaks oli tal kaasas peotäis flaiereid sõpradele jagamiseks. Põhjendusena rääkis ta nähtud loomapiinamisvideotest. Martin keeldus igasugusest lihast, piimast ja munadest. Lisaks taimedele olevat lubatud ainult kala süüa. Küsimusele, kas kala tapmine on väiksem patt, ei osanud ta midagi vastata.
Martini väited olid: kõigis lautades piinatakse loomi. Torgitakse oradega. Kõigis lautades, sest ühes filmis oli ju nii. Munad on sündimata tibud, see on ju tapmine. Inimene on oma olemuselt taimetoitlane ja lihatööstused on arstid ära ostnud, sellepärast arstid räägivad, et peab liha ka sööma. Muide, krõpsude söömine on okei, sest kartulikrõpsud on ju taimset päritolu. Hirmutav oli see, et kui üritasin korduvalt mõistlikku arutelu algatada, nagu meil kodus kombeks on, siis plõksis oma õpitud teksti ja kui tekkis mingi vastuolu, millele ta reageerida ei osanud, siis ütles, et ma ei tea, aga igatahes taimetoitlus on kõige õigem.
Esimesel nädalal ma väga ei põdenud. Esimesel nädalal üritas ta ka aedviljad ära süüa. Teisel nädalal sõi helbeid piimaga ja sooje juustusaiu, kuiva keedukartulit hapukurgiga. Lõuna ajal tavaliselt ütles, et tal on kõht täis, et aedviljadest (mis talle endiselt ei maitse) ja lihast pääseda, kui tööle olin läinud, hakkas juustusaiu tegema.
Siis juhtusime kokku Tiinaga, sugulasega, kes oli aktsiooni algataja. Tiina seletas, et inimesed on taimetoitlaseks loodud ja liha on lausa kahjulik. Mina vastu, et mina olen klassikalise meditsiini pooldaja ja arvan, et kasvav laps peab kõiki aineid saama. Tiina vastu, et arstid on lihatööstuse poolt kinni makstud ja sellepärast räägivad, et liha on kasulik. Olen tema esituses varem kuulnud ka väiteid, et inimeste eest varjatakse paljude toiduainete (näiteks suhkur) kahjulikkust, sest arstid ja ravimitööstus kardavad muidu oma sissetuleku kaotada. Et arstid ise juba ammu teavad, et õige on taimetoitlus.
Meie probleem lõpuks siiski lahenes ja laps naasis tavapärase, tasakaalustatud toitumise juurde. Kuid kust võtavad kõrvalised inimesed õiguse hakata minu lapsele suruma peale vaateid, mida ma ei aktsepteeri? Ma ei osanud karta, et minu lapsel võiks tulla toitumishäire. Ma ei oleks osanud karta, et selline totaalne muutus võib leida aset paari päevaga. Ma arvasin, et toitumise baasteadmised ja harjumused tulevad eelkõige kodust. Ja arvasin, et kui ma lastega maailma asju (sh toitumist) põhjalikult arutan, siis on kodune mõju oluliselt suurem, kui vaid korraks areenile hüpanud inimeste propaganda. Olen solvunud ja kurb, sest tundsin, et mu laps lihtsalt kisti propagandamasina vahele, kasutades ära tema noorust, lihtsameelsust ja haavatavust.
Kristi ja Martini (nimed muudetud – toim) lugu on ekstreemne näide. Aga laste toitumishäired on järjest enam leviv ja arstidele muret tekitav tendents.
„Kui vaadata teismelistega tehtud uurimusi, siis sealt ilmneb, et 15% poistest ja kolmandikul 11–17 aasta vanustest tüdrukutest esines kliinilisel määral häirunud söömiskäitumist,” nentis psühholoog Hanna Paal, kes oma magistritöös uuris Eesti koolilaste häirunud toitumiskäitumist.
Toitumishäireteks nimetatakse toitumisharjumusi, mis enamasti puudutavad kas ebapiisavat või liigset toidutarbimist, mis võivad viia tervisekahjustuseni. Toitumishäirest veidi leebem mõiste on häirumuslik toitumiskäitumine, mis tähendab, et inimene pöörab toidule liialdatult palju tähelepanu, muretsedes kas oma kaalu, toidu puhtuse või muude aspektide pärast.
„Uurisin pikaajaliselt – kolme aasta jooksul – varases puberteedieas lapsi ja nende häirunud söömiskäitumist seoses erinevate psühholoogiliste konstruktidega: ärevuse ja depressiooni, pubertaalsete muutuste tajumise ja sotsiaalse survega. Minu uurimusest selgus, et lapsed on väga mõjutatavad ja olulisim faktor häirunud söömiskäitumisele oli tajutud sotsiaalne surve, tüdrukute puhul siis enamasti saledusele või poiste puhul lihaselisusele. Signaale saadakse vanematelt, sõpradelt, meedialt. Mida suuremat survet tajutakse, seda rohkem esineb ka häirunud söömiskäitumist,” võttis Paal oma uurimustulemused kokku. Tema hinnangul on lapsed söömishäireni viivate mõjutuste suhtes kõige vastuvõtlikumad vanuses 9–13, kui toimumas on juba pubertaalsed muutused.
Šokeerivad klipid
Sotsiaalne surve söömishäirete tekkele on suur: levinuim on meedias kultiveeritav saleduskultus, mis võib viia anoreksia või buliimiani, kuid oma mõju on ka radikaalsetel toitumissuundadel, mille esindajad võivad lapsi lausa sihikindalt oma toitumismudeli usku pöörata – nagu Kristi ja Martini loos.
„Kui vanemad või sugulased, kes on lapsele autoriteedid, annavad signaale, et kas siis veganlus või saledus või midagi muud, on neile oluline ja seavad endale ise selliseid standardeid, siis see jõuab lapseni ka,” märkis Paal.
Eesti Päevalehe ajakirjanik tegi endale konto Eesti veganite foorumisse, kus on koguni eraldi teema nn veganiseerimisest ehk oma tõekspidamiste levitamisest. „Ise olen pidevalt oma lähedasi püüdnud veganiseerida. Jagades neile infot, enda kogemusi, vegan-toitu pakkudes, saates neile teemakohaseid videoklippe (peamiselt loomapiinamistest, et mõjuks võimalikult šokeerivalt),” kõlab foorumikasutaja Kadikala postitus foorumisse.
Tallinna lastehaigla endokrinoloog dr Ülle Einberg kinnitab, et toitumisega seotud häirete arv kasvab. „Toitumisele pööratakse üldse väga palju tähelepanu. Mina olen palju kokku puutunud ülekaaluga ja võib juhtuda, et ülevõimendatud teemad viivad teistsuguste hälveteni. Toitumise kohta on palju infot, aga seda peab sõeluma. Kohtudes lapsevanematega näen, et pered on praegu terviseteadlikumad kui kümme aastat tagasi. Ökohullus on see, mis veidi hirmutab – minnakse teise äärmusesse,” ütles Einberg.
Teha pole aga midagi, nentis ta. Arstid ei saa radikaalseid toitumissuundi või dieete järgivatel peredel ja lastel järel joosta. Pealegi – doktor Einbergi sõnul kipuvad vanemad oma tavapärasest erinevaid toitumisveendumusi varjama. Seda kinnitab ka veganite foorum, kus üks kasutaja otsib „taimetoitlastele lojaalset” pere- või lastearsti. „Meie saame teha seda, et kui lapsed satuvad haiglasse terviseprobleemi pärast, siis vanemaid korrale kutsuda, aga meie saame ju ka ainult selgitada,” lausus Einberg.
Veganite selts laste „veganiseerimist” heaks ei kiida
Eesti veganite seltsi eestvedaja Minna Toots kinnitas, et veganite selts ei tunnusta Kristi ja Martini loos kirjeldatud radikalismi. „See on nõme, et selliseid äärmuslasi on olemas, kelle eesmärk on võimalikult paljusid inimesi veganiseerida. See aga ei tähenda, et kõik veganid oleksid sellised. Veganite seltsi eesmärk ei ole näidata loomapiinamisvideoid. See ei ole kõige lihtsam või parem viis kellelegi läheneda, kindlasti alustame teistest külgedest – et taimetoitu süües saab jääda ellu, et ei ole vaja süüa liha, kuidas vegan-toitu teha, kust seda saab jne,” kinnitas Toots.
Tootsi sõnul on Eestis veganeid tuhatkond. Kui paljud neist on radikaalsed „veganiseerijad”, ta ei tea. Samamoodi pole teada veganitest laste arv.
Veganite põhiseisukoht on, et loobuda tuleks kõigest loomsest. Süüa ei tohiks ei liha, piima, mune, võid ega isegi mett. Veganid on veendunud, et inimkeha suudab toime tulla ilma kõige loomseta. „Seda kinnitab American Dietary Association, mis on üks maailma suurimatest sõltumatutest toitumisteadlaste ühingutest. ADA on avaldanud paar aastat tagasi oma ajakirjas, et hästi planeeritud vegan-dieet on sobiv igale vanusegrupile,” rääkis Toots.
Arstid sellega nõus ei ole. „Lapse puhul on see (veganlus – toim) ohtlik, laps on kasvav organism ja vajab rakkude uuendamiseks kõiki vitamiine ja mineraale,” ütles Tallinna lastehaigla endokrinoloog dr Ülle Einberg. Veganite kinnitused, et ka taimedest saab keha kogu vajamineva kätte, arsti ei veena. „Miks sellist ekstreemset taimetoitlust vaja on, seda ma ei oska öelda. Normaalne toitumine eeldab, et me sööme mitmekülgselt ja et me sööks ka loomset toitu, sest muidu jäävad puudu loomse valgu allikad, asendamatud aminohapped, mida keha ei saa ise sünteesida. Puudu jäävad ka raud ja kaltsium. Kui mu ees oleks taimetoitlane, siis ta oponeeriks, et kaltsiumi on ka taimedes. Aga praktiliselt taimsest toidust kaltsium ei omastu, need on vaid spekulatsioonid, kus öeldakse, et me saame ka need toitained ja vitamiinid taimedest kätte,” ütles Einberg.
VÄLJAVÕTTEID EESTI VEGANITE FOORUMIST
Laste veganlusest
foorumikasutaja Naksinmuru
Sel suvel vanavanematel külas olles, olid nad sunnitud oma liharoogi aeg-ajalt meie lapse eest ära peitma, sest kohe kui ta vanaema või vanaisa nägi liha söömas, siis ütles kõva ja selga häälega, et tahab ka liha saada. Ema küsis ikka paar korda minu käest, et äkki siis ikka annaks, see on ju see jussi viiner, siin ei ole mingeid e-aineid ega midagi. Kuna mina jäin endale kindlaks, et liha pole lapsele sobilik toit, siis nad lõpuks sõid oma lihasid salaja, et laps ei näeks. [---] See oli ka kummaline, aga ma olin ise liiga palju ametis sellega, et teha lapsele muid tervislikke toite, et polnud aega pikalt selle lihateemaga üldse tegeleda. Ükskord sai laps siiski mingi vorstijupikese kätte ega andnud enam suust välja. Küsisin, kas maitseb ja ta muidugi noogutas, aga hiljem kui oli natuke aega seda suus nätsutanud, siis ajas ikka välja – ei kõlvanud ikka lõpuks. Vahepeal oli abiks see, kui meil oli sojaviinereid ja kui vanavanemad hakkasid omi viinereid sööma, siis ma tõin oma lapsele sojaviinerid. Nendega on ka nii, et ta natuke sööb, aga tegelikult on aru saada, et talle meeldib rohkem närimise protsess kui neid süüa ja alla neelata. Tundub, et sellises vanuses 2,5 aastat muutuvad igasugu eeskujud lapsele oluliseks ja ta tahab olla oma lemmikute moodi, teha nii nagu teised lapsed ja süüa samamoodi nagu need, kes talle meeldivad.
Millegipärast häirib mu vanemaid kohtuvalt, et me enam liha ei söö. Eriti muidugi see, et ka lapsi ei kavatse sellega enam toita. Räägime ja seletame, saadan artikleid mida lugeda jne, aga pea iga kord kui lapsed päevakese nende hoida on, tuleb jälle vaidlus! Vahel tundub, et nüüd lõpuks on rahu saabunud ja nad leppinud meie otsusega. Ja siis hakkab jälle otsast pihta. Kord jooksid lapsed lausa vastu, väike lihatükike käes! Lapsed olevat hakanud karjuma, et tahavad ka liha, kui nad ise endale seda praadisid. Nii vanemad leidsidki, et laps teab ikka ise, mida tal vaja on jne.
Mul tekkis praegu selline situatsioon, et lastearst, olles väga autoriteetne ja muideks hea inimene, surub peale, et imik peab varsti ka liha saama, isegi siis, kui peres seda ei sööda. Põhjused: raua ja vitamiini B12 puudus, mis võib viia selleni, et poiss areneb aeglaselt ja tal esineb tulevikus närvisüsteemi jm terviseprobleeme.
Olen tükk aega otsinud ja küsinud, kuid siiamaani pole ma oma küsimusele vastust saanud. Kas Eestis on lastearste või perearste, kas oleksid taimetoitlaste suhtes lojaalsed?
foorumikasutaja Whitemagic
Kuidas õnnestus või ei õnnestunud teil oma vanemate (või terve perekonna) veenmine, et veganism ei ole tervisele ohtlik ning loomapiinamine on ebaeetiline?
Ma olen äsja Rootsist koju saabunud ja eile koju jõudes ootas mind ees külmkapis surnud kana ja sea keha tükid tarretises. Ehk siis väga rõve. Õnneks sain süüa leiba ja kurki (jee!). Aga mind kui uustulnukat teeb lihtsalt niiiiiiii kurvaks see, et minu vanemad, kes on alati minu silmis nii targad ja õigete maailmavaadetega olnud, kes on nii toredad isiksused ja kellega ma alati hästi läbi olen saanud, on äkitsi maailma kõige rumalamad inimesed. [---]
Öelge, kust tuleb alustada? Kas ma pean neid lihtsalt vältima hakkama ja mitte enam nendega suhtlema? Sest ma tean, et kui nad oma laibasöömist jätkavad, siis minust neile suuremat seltsilist pole.
foorumikasutaja K6
Ma ei ole nüüd vist kolm aastat piima joonud. Katse jätkub. Eesmärgiks on peatada hambaaukude teke.
Heal juhul peaks väikesed augud ka ära paranema aga see on juba täitsa alternatiivteadus, mille peale hambaarst mind lihtsalt välja naeraks… (ja põlema süütaks kui keskaeg oleks.)
Aga hammas on luu ja luu pareneb…
foorumikasutaja Ananga
ma kuulsin, et 100% toortoit on võimeline teha seda hammaste trikki… ja isegi väidetakse, et hallid juuksed muutuvad tagasi… küllap on õige toitumisega kõik võimalik…
