Kalle Laanet ööbib Rüütli tänaval 640 euro eest kuus. Tiit Blaat / Eesti Ekspress

Tänaseks üle pooleteise aasta koos olnud riigikogu koosseis paistab silma geograafiliselt laia haardega, kus parlamenti on jõudnud enneolematult palju poliitikuid, kelle päriskodu ei asu pealinnas. See on omakorda paratamatult kaasa toonud olukorra, kus keegi peab riigikogulaste elukohad kodust kaugel olemise ajaks kinni maksma. Eelmise nädala lõpu seisuga on riigikogu kantselei maksnud eluaseme hüvitisi kokku ligi 250 000 eurot ja seda 45 riigikogulasele, mis on mõlemad rekordiks.

Hüvitiste tabelit vaadates võib aga näha, et riigikogulaste elustandardid või oskus üüriturul orienteeruda erinevad justkui öö ja päev. Odavamas otsas paikneb näiteks endise haridusministri Tõnis Lukase üüritud korter Kadriorus, mille eest IRL-i kuuluv poliitik maksab 320 eurot kuus, kuid teises otsas leiab ka poliitikuid, kes ei pea paljuks küsida sama perioodi eest üle kahe korra suuremat hüvitist.

Tagasihoidlikud oravad

Eesti Päevaleht palus kõigil tänavu hüvitist taotlenud riigikogulastel vastata kolmele küsimusele. Küsimused olid lihtsad: miks just see korter ja kas oleks saanud äkki äärelinnas odavamalt? Mitu ööd keskmiselt nädalas pealinna üürikorteris viibite? Kas pole mõelnud näiteks pealinnas kinnisvara omandada? Selgus, et parlamendiliikmed vastavad hea meelega, kuid omapärase tendentsina vastasid pigem ikka need poliitikud, kelle üüritud korter jäi nimekirja odavamasse otsa.

„Korter Maneeži tänavas, kus ma elan, on juba niinimetatud „põline riigikogulase korter””, kus elasin riigikogu liikmena ka varem, vahepeal elas selles riigikogu asendusliige Nikolai Põdramägi,” sõnas keskerakondlane Aadu Must. „Veidi nooremas eas eelistanuks ma ilmselt korterit kusagil äärelinnas, loodusele lähemal, ent praegu vastab just see korter minu soovidele ja vajadustele – siin on kõik käe-jala juures. Korter on mugav, võimaldab nii tööd teha kui puhata.”

Hüvitist saab riigikogulane juhul, kui rahvastikuregistrisse kantud elukoht asub väljaspool Tallinna ja Tallinnaga piirnevaid ehk Harku, Jõelähtme, Kiili, Rae, Saku, Saue ja Viimsi valdu. Eluasemekuluks loetakse igakuine üürisumma ja kütte-, elektri-, vee-, prügiveo- ja hoolduskulud. Lisaks ka veel lepingu sõlmimisel küsitav vahendustasu. Kui varem üüris riigikogulastele korteri riigikogu kantselei, siis alates sellest koosseisust tegeleb sellega riigikogulane ise ning esitab kord kuus kantseleile arved. Hüvitise suurus võib ulatuda 20 protsendini riigikogulase ametipalgast.

Keskerakondlane Ester Tuiksoo elab endiselt Merko ehitatud majas Tuvi tänaval. Rahvusraamatukogu taga asuvas elamus üürib talle korterit Merko juhatuse liige Tõnu Toomik, kuid korteri eest makstavat hüvitist võib pidada keskmiseks. „Korteri üürimise võimalus Tallinnas võrdsustab pealinnast ja väljastpoolt Tallinna valitud saadikute olukorda,” leidis Tuiksoo. „Kaugemalt valitud saadikud peavad kulutama ju rohkem aega ja kütust valimispiirkonna ja riigikogus käimise vahel. Olen kindel, et Põlva-Võru-Valga piirkonnast valitud saadikud peavad panustama liikumisele kõige rohkem vahendeid.”

Samast piirkonnast tulev fraktsioonitu Inara Luigas tunnistab, et varasem olukord, kus kantselei otsis riigikogulasele korteri, meeldis talle rohkem. „Olen teadlik korterite üürimise tingimustest, kus seisab, et ei tohi üürida sugulastelt, seega on minu korteri üürimine olnud juhuslik,” tunnistab Luigas. „Ööbin korteris siis, kui olen kodust ära. Seega esmaspäevast reedeni. Vahel olen tulnud juba ka pühapäeva õhtul ära, sest esmaspäeval kell viis ärgata ja Tallinna sõita on vahel ränk.”

Sots Kajar Lemberi arvates ei ole see kindlasti mõistlik, et riigikogu liikmed peaksid töökulutuste vähendamiseks pealinna kolima. „Mõistlik on pigem, kui nad on iganädalaselt kontaktis oma piirkonnaga, sest eluvõõrust on niigi palju ja see ainult suurendaks seda ning eks see meede muuhulgas ka selle vältimiseks välja mõeldud on,” lausus Lember. „Selle meetme kaotamine ei anna riigile suurt rahalist võitu, kuid perspektiivis toodab see kindlasti riigikogulaste Tallinna-põhisuse kasvu ja see ei ole mõistlik.”

Üüriturg on keeruline

Ent ikkagi – kuidas seletada seda, et riigikogulaste üürikorterite hindade vahel sellised käärid on? Kuus korteri eest 320 eurot maksev Tõnis Lukas üürib korterit Kadriorus Köleri tänavas korporatsioonilt Filiae Patriae. „Eks ta ole askeetlik ka natuke, kuid mul oli see korter juba ministrina, kui aeg-ajalt oli vaja Tallinnas ööbida, ja nüüd ma lihtsalt vormistasin selle riigikogulasena ümber,” ütles Lukas. „Ma ei oska teiste omadega võrrelda, kuid eks ma olen ka vähenõudlik ja õnneks pole ka omanik peale käinud, et lepingut muuta.”

Kaia Iva sõnas, et soodsuselt teisel kohal olev korter Ristiku tänaval sai leitud 2009. aastal, kui üürihinnad võrdlemisi madalad olid. „Korterit valides jälgisin hinna ja kvaliteedi suhet ja kuna üürihinnad olid siis langenud, kujunes hind etteantud piirhinnast märksa soodsamaks,” lausus Iva ning lisas, et loodetavasti ei ärgita kirjutatav artikkel tema üürileandjat hinda tõstma.

IRL-i kuuluv Andres Jalak pidi endale korteri leidma juba eelmise aasta lõpus, kui korraga korteriomanike soovid üürihinnad lakke ajasid. Tagajärjeks 600 eurot kuus nõudev leping. „Nõudmine ületas toona kõvasti pakkumise ja kuigi sain maakleritelt kiita hea tingijana, polnud valikud just eriti suured,” ütles kesklinnas Uus-Tatari tänaval pesitsev Jalak.

Enamasti põhjendavad kesklinna kortereid üürinud riigikogulased enda teguviisi töökoha ehk Toompea lähedusega. Samas kõige rohkem on sel aastal hüvitisi makstud reformierakondlasele Meelis Mälbergile, kuid tema korter ei asu sugugi kesklinnas. Nimelt üürib Põlvamaalt pärit Mälberg ettevõttelt Polar Finance korterit Pirital Masti tänaval. Eksklusiivsena reklaamitud kortermajas asub kinnistusraamatu andmeil üks selle ettevõtte korter, mille suurus ületab 170 ruutmeetrit. Eesti Päevaleht üritas Mälbergilt ka kommentaari saada, kuid see jooksis Reformierakonna parlamendiliikmeid tabanud vaikimise vastu. Nimelt ei vastanud ükski Reformierakonna fraktsiooni esindaja Eesti Päevalehe saadetud küsimustele, vaid nende kõigi eest vastas erakonna pressiesindaja Toomas Viks, kelle kommentaari lisame siinkohal muutmata kujul.

„Vastavalt Riigikogu liikme staatuse seadusele hüvitatakse saadikule, kes elab väljaspool Tallinna ja Tallinnaga piirnevaid kohaliku omavalitsuse üksusi, eluasemekulud kuni viiendiku ulatuses palgast. Kuna Riigikogu pressitalituse kaudu olete info Reformierakonna fraktsiooni liikmete eluasemehüvitise kohta juba saanud, siis võib lisaks meenutada, et väljastpoolt Tallinna valitud Riigikogu liige peab valituks osutumisel kogu oma elu ümber korraldama. Sageli jäävad kodu või sünnikohta elama tema lähedased ja pere ning seoses tööle asumisega Tallinnas on igati loogiline, et tööandja kompenseerib selle. Raske on ette kujutada olukorda, et Võrumaalt või Ida-Virumaalt valitud saadik sõidaks iga päev riigikogu istungitele oma valimispiirkonnast. Konkreetse korteri valikus lähtuvad Riigikogu liikmed kindlasti sellest, mis on maksumaksjale soodsam. Erandiks pole ka praktika, kus Riigikogu liikmed maksavad ise täiendavalt korteri üürile juurde, kuna turusituatsioon ei võimaldanud ette nähtud kompensatsiooni eest korterit leida.”

Riigikoguühika idee

Lisaküsimustele Viks enam vastuseid ei andnud ning ka Mälberg ise jäi tabamatuks.

Eksklusiivse korteri üürinud Mälbergi kõrval on aga ka riigikogulasi, kes jäävad silma teistsuguste soovidega. Nimelt esitas sots Jaak Allik korterit otsides kaks tingimust – asukoht südalinnast väljas ja puumaja. „Seetõttu on ka korteri maksumus mõnevõrra madalam,” ütles Allik, kes meenutas kogenud riigikogulasena 1990. aastaid, mil väljastpool pealinna valitud saadikud hotellides ööbisid. „Leian, et õigem oleks, kui kantselei omaks nn saadikute maja, kus kõik oleksid ka võrdseis tingimustes, milline on paljude riikide, näiteks Rootsi praktika, aga eluase pealinnas on mujalt saabunud saadikuile hädavajalik, sest vastasel juhul tekiks oluline ebavõrdsus tallinlaste ja maainimeste vahel.”

Samuti väga kogenud riigikogulane Aadu Must pidas ideed üliõpilaskülaga sarnast riigikogulaste küla ajalehelugejatele huvitavaks ajugümnastikaks. „Praegune süsteem sobib hetkel väga hästi meie valitseva ideoloogiaga – teenused ostetakse sisse. Vahel see häirib küll, näiteks siis, kui kultuur ostetakse sisse, selle asemel et ise teha – aga see ei käi hetkel korterite kohta,” ütles Must.
KommentaarValitsev suhtumine: raha ei jäeta vedelema

Ivar Tallo
politoloog

Üldiselt oleme ju kõik nõus, et riigikogu liikme töö peaks olema tasustatud ja tegevuskulud kompenseeritud. Mina väidaks veel enam, et kui me peame riigikogu liikme tööaega hinnaliseks, s.t võrdseks umbes neljakordse keskmise tööaja väärtusega, siis tuleks riigikogu liikmetele asjaajamiseks ja lihtsamate tööde tegemiseks anda assistendid, sest miks peaks kallist tööaega kulutama tegevustele, mida saaks teha vähema kvalifikatsiooniga inimesed. Samamoodi on mõistlik, et inimesele kompenseeritakse teise elukoha/kontori pidamine juhul, kui see on tööga seotult vajalik.

Riigikogu liikmed saavad kuluhüvitisi, mida nähakse pigem kui sissetuleku lisa, mitte kui kulude kompensatsiooni. Sellepärast aetaksegi näpuga järge raamatupidamislikes reeglites, et kõik oleks JOKK ja siis nagu ei peakski olema kellelgi midagi kobiseda. Et kui raha juba on lubatud, siis tuleb see välja võtta ja mitte jätta vedelema. 20 iseseisvusaastaga võiks selline moonaka mentaliteet asenduda peremehe omaga, sest riigikogu liikmed esindavad ju Eesti riigi peremeest – eesti rahvast. Aga kahjuks on poliitiline kultuur või kultuuritus just selline, nagu ta on.