TÄISMAHUS: Tšiili arst viib Eestis ellu oma unistusi
Veel aasta tagasi elas 36-aastane patoloog Cristian Marcelo Ortiz Villalon vaimustavas rannamajakeses Vahemere rannikul, Hispaania idaosas Valencia linnas. Möödunud aasta juulis pakkis ta kohvrid ning kolis väikese poja Jürgeni ja naise Katiga Eestisse, et siin täide viia oma suured unistused. „Sõbrad küsisid, kas ma olen hull, Hispaanias on ju päike!” naerab Cristian.
Kohtun eksootilise päritoluga, esimesed 29 eluaastat Tšiilis elanud tõmmu arstiga Põhja-Eesti regionaalhaigla kolmandal korrusel. Arstikitli hõlma vahelt paistmas rõõmsavärviline lipsusõlm, tervitab ta mind kui omainimest ja pakub seejärel õdusas kabinetis istet. Töölaual paikneb kallihinnaline mikroskoop, millega patoloog uurib koetükikesi, et nähtu põhjal tarku järeldusi teha.
Tutvus Katiga Jaapanis
Cristian viipab pildile seinal. „Kati hoiab Jürgenit süles, tohutult energiline on teine!” Jutt läheb perele. Eesti tunnustatud semiootiku Kati Lindströmiga tutvus Cristian kaheksa aastat tagasi Jaapanis, kus mõlemad doktorikraadi omandasid. „Olin seal ainult kolm päeva olnud, kui kohtasin Katit…” Eestimaa, kuhu Cristian lõpuks maabus, äratab temas vaimustust. „Imeline riik! Nii rahulik, just seda mul vaja ongi.” Olles harjunud elama kohtades, kus ümberringi laiuvad mäed, pidi ta esimest korda Eestisse tulles pettuma, kuid harjus sellega kiiresti. Cristiani nime kirjutatakse alatihti valesti. „Haiglas tööle asudes oli uksesiltki vale, samuti ei mahu mu nimi hästi ankeetidesse ära,” ütleb Cristian, keda perekonnas hüütakse Kikuks.
Kuigi meie jaoks on Cristiani päritolumaa eksootiline, ei tähenda Lõuna-Ameerika kaugeltki alati sooja mõnusat troopikat. Tema mereväelasest isa määrati teenima Tšiili kõige lõunapoolsemale saarele Navarinole ning esimesed viis aastat veetiski Cristian 300 elanikuga saarel, kus kliima on karmivõitu ja lemmikloomadena peetakse pingviine. Meie talve peab ta siiski rängaks. Kuigi tal on ka varem nina vett jooksnud, koges Cristian siin tõelist nohu. „Eesti nohu on kuidagi teistsugune, väga eriline, seda on palju ja pidevalt. Huvitav tunne,” muigab ta.
Navarinos, kus lasteaeda polnud, alustas ta kooliteed nelja-aastaselt. „Tahtsin teiste lastega koos õppida, käisin niikaua emale peale, kuni ta läks koolidirektoriga rääkima. Olin klassi parim ja sain jätkata.”
Juba 16-aastaselt astus ta ülikooli, algul hoopis ehitusinseneriks õppima. „Ei teadnud isegi, mida tahan, matemaatikas olid kõrged hinded ja nii ta läks. Siis sain sõbraks arstitudengitega, kes veensid mind osakonda vahetama. Pärast ühte aastat astusingi uuesti ülikooli, seekord arstiteaduskonda.” Tšiilis on arst lõpetamise järel kohustatud töötama mitu aastat maahaiglas üldarstina, alles siis saab valida suuna. „Alustasin kirurgiaõpinguid ning hiljem läksin Jaapanisse seedeelundkonna kirurgiat õppima. Seal doktorikraadi tehes õppisin patoloogiat paremini tundma ja kui Euroopasse residentuuri tulin, astusin juba seda õppima.”
Cristian on viimased kümme aastat ohtralt reisinud ja elukohti vahetanud. 2004. aastal kolis ta Jaapanisse ning 2007. aastal Valenciasse. Peale selle on käinud väljaõppel USA-s – New Yorgis ja Arizonas. Jaapanis ja Hispaanias kaitstud kaks doktoritööd käsitlevad söögitoruvähki, teatud onkogeenide rolli selle vähi arengus ja onkogeenide raviperspektiivi. Cristian tegeleb kõigi biopsiatega, spetsiifiliselt käsitleb aga kopsupatoloogiat, mida käis ka Ameerikas õppimas. PERH-is käib suurem osa kopsujuhtumeid just tema käest läbi. „Eelmisel aastal seisin valiku ees, kas minna Tartusse või Tallinnasse, kuid Tallinnas on suurem hulk kopsudega seotud haigusjuhtusid ning ühtlasi oli ka hea võimalus jätkata meditsiinialast teaduslikku uurimistööd vähiuuringute tehnoloogia arenduskeskuses.” Cristianit on tema otsustes toetanud PERH-i ülemarst doktor Sergei Nazarenko. „Enamasti vaatavad eestlased välismaalt tulevat arsti kerge umbusuga, et mis tal viga on, et ta siia tuleb.”
Üllatavalt hea keeleoskus
Kuigi Cristian on Eestis elanud ainult üheksa kuud, on tema keeleoskus üllatavalt hea. Õppimist alustas ta juba Jaapanis, kui Skype’i kaudu eesti keele tunde võttis. Igas asjas perfektsust taga ajav Cristian lubas, et varsti räägib ta eesti keelt vigadeta.
Cristiani erialane unistus on arendada siin välja patoloogiakeskus, mis peale diagnostikakeskuse oleks ühtlasi teaduskeskus magistri- ja doktoriüliõpilastele. „Hetkel on patoloogidest suur puudus ning arvatavasti on see lähitulevikus veelgi suurem. Ülioluline on ka Tartu ja Tallinna omavahelise koostöö arendamine.” Muret teeb talle arstide väljavoolavus Eestist.
Cristian saaks ambitsioonikuse ja teadmiste eest mujal Euroopas mitu korda paremat tasu, kuid ta ei kurda, sest ei ole siin raha pärast. „See on mu naise kodumaa, siin on hea elada, siia olen rajanud pere, mis on kõige olulisem.”
Eesti inimesi peab ta ausateks ja rahulikeks. Vahel liigagi. „Lõunas oleme agressiivsed. Kui meile midagi ei meeldi, näitame välja, tõstame häält, karjume. Siin on raske inimestest sotti saada.” Kui varem oli Cristian harjunud kaaslast kõlava topelt-hello’ga tervitama, siis siinmail pidi ta end ümber harjutama – võtma ühe vähemaks ja lisama käepigistuse. Eestis polevat kerge sõpru leida. „Aga kui kord leiad, siis kogu eluks.”VõõrtööjõudPoolsada välismaa arsti
Tervishoiuameti andmeil töötab Eestis 31. detsembri 2011 seisuga 50 välismaal omandatud kvalifikatsiooniga arsti, kes moodustavad kõigist Eestis töötavatest arstidest 1,1%.
Eestis on arste Armeeniast, Aserbaidžaanist, Gruusiast, Hispaaniast, Inglismaalt, Jordaaniast, Moldovast, USA-st, Valgevenest, Ukrainast ja Poolast. Aga ka Lätist, Rootsist, Soomest ja Venemaalt.
Peale Tšiili patoloogi töötab PERH-is näo- ja lõualuukirurg Brasiiliast ning anestesioloog Rootsist.
Kuna registrisse on välismaalt tulnud arstid kantud koha järgi, kus nad hariduse omandasid, ei tarvitse igaühel olla selle riigi kodakondsus. Välisarstidena registreeritute seas on nii eestlasi kui ka eestimaalasi, kes on omandanud arstikutse või eriala välismaal. Kuigi registrisse on kantud sada arsti, ei ole pooled neist siiski Eestisse tööle tulnud.
