TÄISMAHUS: Ühes haiglas avastamata jäänud tsüst viis naise teises haiglas operatsioonile
Rapla elanikku Mari (tegelik nimi toimetusele teada – toim) tabas mõni nädal tagasi ootamatu tervisehäda.
„Vererõhk tõusis väga kõrgeks, kuigi loomupäraselt on mul väga madal vereõhk. Mul oli kogu aeg halb olla. Läksin perearsti juurde, kuid ta käskis mul idusid süüa ja jalutada. Küsisin, et kui mul paremaks ei lähe, mis ma siis teen. Selle peale vastas arst, et siis pean endalt küsima, mida ma teinud olen, et mul paremaks ei lähe,” rääkis Mari.
Idude söömine Mari tervist ei parandanud ja kaks nädalat pärast perearstivisiiti tabas teda keset tööpäeva ootamatu valuhoog. „Selg hakkas järsku kõvasti valutama ja kõhtu lõi ka valu. Oli nii valus, et süda läks valust pahaks. Kolleeg viis mind Rapla haiglasse. EMO arst katsus mind seljast ja kõhust, ütles, et on närvipõletik ja teeme diklofenakisüsti. Pärast seda saadeti mind koju,” kirjeldas Mari. „Kodus magasin paar tundi ja kui ärkasin, oli seljavalu kadunud, aga kõht valutas edasi. Õde ütles, et nüüd aitab ja ta viib mind linna kiirabisse. Sõitsimegi Mustamäele. Seal võeti kohe analüüsid ja mind saadeti ka ultrahelisse. Ma polnud seal ainus patsient, aga kõik sai kahe tunni sees tehtud. Siis öeldi mulle, et mul on munasarjas väga suur tsüst ja mind jäetakse haiglasse sisse. Günekoloog ja onkoloog vaatasid mind üle ning ütlesid, et see ei ole enam tsüst, vaid lausa kasvaja, ning mind saadeti kohe öösel operatsioonile. Munasari koos munajuhaga lõigati ära,” meenutas Mari. Ta veetis kaks päeva intensiivravipalatis, kuid on nüüdseks juba taastunud. „Tunnen end praegu hästi, ka vererõhk, millest asi alguse sai, on korras, kuid olen Rapla haigla peale solvunud. Mina jäin ellu, aga ma ei tahaks, et keegi teine peaks sellist asja kogema,” ütles ta.
Rapla haigla ülemarsti Aili Laasneri sõnul tegi haigla kõik enda kohuseks oleva ja oleks patsiendi tagasipöördumise korral teda kindlasti põhjalikult uurinud. „Kui meile pöördub keegi valuga – mis on üks sagedasemaid pöördumise põhjuseid –, siis esimene asi, mida tehakse, on selle valu kupeerimine ehk äravõtmine. Ka sellel patsiendil oli valu ja me kupeerisime selle,” selgitas Laasner.
Kaks võimalust
Pärast valu äravõtmist on Laasneri sõnul kaks võimalust: patsient kas jäetakse jälgimisele või lubatakse koju. Kui patsiendi seisund ei parane või valu naaseb, siis tehakse täpsemad uuringud. „Kunagi ei lööda kohe nii-öelda nuga kõhtu. Kui naine oleks pöördunud valuga meie juurde tagasi, siis me oleks tegutsenud samamoodi kui Tallinnas. Kõhuvalu, iiveldus, temperatuuritõus ja halb enesetunne on aga väga üldised kaebused,” selgitas Rapla haigla ülemarst.
Kõnealusel juhul pani Rapla haiglas Mariga tegelenud erakorralise meditsiini osakonna arst nende kaebuste põhjal esialgseks diagnoosiks hoopis seljaga seotud haiguse. „Kahtlus jäi seljavalule, radikulopaatiale, mis võib anda ka alakõhuvalu,” selgitas Laasner. Kuna Mari hiljem tagasi ei pöördunud, ei olnud arstil võimalust ka diagnoosi muuta. „Reeglina alati öeldakse patsiendile, et kui seisund halveneb, tulge tagasi. Kas sellel konkreetsel vastuvõtul seda patsiendile rõhutati, ma ei saa kinnitada, kuna ei viibinud juures. Aga tõsi on see, et alati saab suhtlemist parandada ja patsiendile rohkem rõhutada, et kaebustega tuleb alati tagasi pöörduda,” kinnitas ülemarst.
Pinnapealne suhtumine
Patsientide kaebustega tegeleva patsientide esindusühingu juhataja Pille Ilvese sõnul on peamised kaebused, mis erakorralise meditsiini osakonna (EMO) kohta esitatakse, seotud just pinnapealse suhtumisega. „Üldiselt on eesti inimene kannatlik, väga kannatlik. Ta hakkab kaebama alles suures nördimuses. Meile saadetud kaebustest on kvaliteedi üle kaebajate hulk väga väike, enamasti kaevatakse teenuse kättesaamatuse üle. EMO-sse pöördutakse palju ja võib-olla tuhandest pöördujast kaebab meile vaid üks. Seega on oluline rõhutada, et nende pealt ei saa järeldada, et selline on kogu teenus. Aga esimene kaebuste plokk ongi see, kus kurdetakse pinnapealset suhtumist.
Teine kaebuste plokk on see, et EMO-s ei anta piisavalt informatsiooni, ja kolmas kaebuste plokk on halb suhtumine või pikk ooteaeg. Praegune kaebus läheb pinnapealse suhtumise alla ja uurima peakski, kas ja mida oleks EMO pidanud veel tegema,” ütles Ilves. „Meditsiinilisi nõuandeid patsientide esindusühing anda ei saa. Aga tuleks kontrollida väidet, et valu tuleb ära võtta ja siis alles uurida, kui valu naaseb,” lisas ta. Maril soovitab ta pöörduda patsientide esindusühingu poole. „Haiglatel on kindlad protseduurireeglid. Selleks et neid teada saada, tuleks esitada teabenõue esmalt haigekassasse ja uurida, mis on EMO roll. Patsient võiks meie poole pöörduda, me aitame koostada ja sõnastada pöördumisi,” ütles Ilves.
Mis on munasarjatsüst?
- Munasarjatsüstid on enamasti vedelikku sisaldavad moodustised munasarjades. Kõige sagedamini esineb neid viljakas eas olevatel naistel ja tsüstide teke on seotud menstruaalfunktsiooniga.
- Munasarjatsüstide peamine sümptom on survetunne ja erineva intensiivsusega valu alakõhus. Valu põhjustab tsüsti mehaaniline surve munasarja ümbritsevale kapslile või/ja naabruses paiknevatele organitele ja närvijuurtele. Valu tugevus ei pruugi alati sõltuda tsüsti suurusest.
- Tsüsti rebenemise korral võib tekkida äge valureaktsioon, mis olenevalt tsüsti suurusest, ehitusest ja paiknemisest võib mööduda kas iseenesest või vajada kiiret kirurgilist sekkumist.
- Munasarjatsüsti saab diagnoosida günekoloogilisel läbivaatusel, kui arst tunneb alakõhus erineva konsistentsiga moodustist. Enamikul juhtudel täpsustakse tsüsti suurus ja sisu ultraheliuuringuga.
- Enamik tsüste ei vaja ravi. Kirurgiline ravi on näidustatud, kui esinevad kõhuvalud, on tekkinud tsüsti lõhkemisest või pöördumisest tingitud „äge kõht” või on tegemist püsiva ja/või mõõtmetelt suure tsüstiga.
PATSIENTIDE LOOD
Mitte kõhugaasid, vaid sapikivid
Helen
Kõhuvalu algas 2008. aasta sügisel nii imelikult, et terve öö ei saanud magada. Hommikuks läks valu veel hullemaks ja otsustasin kiirabi kutsuda. Saabus kiirabi, väideti, et mul on kõhugaasid. Tehti mõned süstid ja kõik. Paar kuud oli rahu majas ja midagi ei valutanud. Mingi hetk hakkas kõik otsast peale. Jooksin arstide vahet. Midagi hullu ei avastatud, arvati, et maoga on midagi lahti, ja nii sõin pool aastat maorohtusid. Käisin mitmeid kordi ultrahelis, aga ei midagi. Kiirabi sai koju kutsutud oma kümme korda poole aasta jooksul, kui mitte rohkem. Lõpuks avastati mul sapikivid, olin juba suures põletikus. Kohe tehti ka operatsioon ja sain vaevast lahti.
Nihestusega saadeti noa alla
Gunnar
Umbes viis-seitse aastat tagasi kukkusin ma Viljandi külje all mootorrattaga, nii et üks käsi ei liikunud. Läksin Viljandi haiglasse. Seal tehti röntgen ja öeldi, et pole hullu, minge koju ja pange külma peale. Sõitsin Tallinnasse ja läksin keskhaiglasse, kuna ikkagi oli valus. Seal tehti röntgen ja ultraheli kauba peale ja küsiti: „Millal te viimati sõite? Oleks vaja operatsioon teha.” Selle peale ma ütlesin, et sõitke seenele, ma lähen ortopeedi juurde. Läksin koju. Diivanil keerasin end kogemata ja – õlg läks paika. Selgus, et mul oli õlg väljas olnud ja ei Viljandi haiglas ega keskhaiglas seda ei märgatud, sh viimases taheti noaga kallale minna!
KOMMENTAAR
Emotsioonid tuleb kõrvale jätta
Raul Adlas
Tallinna kiirabi peaarst
Erakorralise kõhuvaluga patsiendi käsitlust reguleerivad ravijuhised ja nende järgimine peaks tagama selle, et midagi olulist maha ei magata. Kas kõnealusel juhul on midagi maha magatud, on uurimise küsimus: mida patsient kaebas ja kui kaugele oli haigus arenenud. Haiguse kliiniline pilt võib ühe tunni jooksul muutuda ja anda tunni aja jooksul teised laboritulemused. Seega on praegu raske öelda, kas kõnealusel juhul patsiendi esmaselt läbi vaadanud tohter tegi midagi õigesti või valesti. Hukkamõistmine on vahel vajalik, kui selgub, et midagi oli valesti. Aga oma kogemusest võin öelda, et emotsioonid tuleb kõrvale jätta ja uurida asja sisuliselt.
