Erinevalt mõnest teisest palju meediakära tekitanud ümbermaailmasõidust oli Randmaa sõit sügavalt isiklik ja tema rändamisi ei kajastatud igalt saarelt, kuhu ta saabus. Küll aga leiab eestlaste reisikirjadest tihtipeale viiteid kellelegi Ukule, keda nad on kohanud kas Austraalias või mõnes väikesadamas.

Juba seitsmeaastaselt, 1970-ndate alguses, sattus Randmaa Pärnu jahtklubisse ja on purjetamisega seotud olnud sellest ajast saati. Üksinda ümber maailma sõitmist võrdleb Randmaa tihtipeale Mount Everesti vallutamisega. „Iga inimene valib endale ise mäetipu,” ütleb ta. „Ja kui ta seda ette valmistab ja lõpuks vallutab, siis on tegemist ikkagi eneseületusega.”

Aastaid tagasi

Ümber maailma sõitmist hakkas ta ette valmistama juba aastaid tagasi. Esimesed teated Eesti meedias rääkisid tema reisist 2010. aasta keskel, kui ta Eestist teele asus ja võttis suuna Kanaari saartele. Jaanuari alguses lõppenud sõit algas ametlikult aga alles 2010. aasta detsembrikuus, kui ta Roheneemesaartelt üle Atlandi ookeani „hüppama” hakkas.

Aasta ja kuu aega hiljem, 12. jaanuaril 2012 sidus ta samas Mindelo jahtklubis Cabo Verde saarel oma jahi Temptation III otsad kinni ja unistus oli täitunud.

Randmaa räägib oma teekonnast ja unistuse täitmisest tagasihoidlikult ja vaatab tulevikku rahulikult. Küsimusele, mis siis nüüd edasi saab, vastab ta, et ei tea ja kui teaks, siis ega ei ütleks ka. „Ma ei taha ennast kinni kiiluda sellega, et pressis midagi välja ütlen,” selgitab ta. Kuid seda Randmaa tunnistab, et esimese asjana tahaks ikkagi oma perega sööma minna ja nad kõik uuesti üle kallistada.

„Kui panna asjad tähtsuse järgi paika, siis perekond on sellisele reisijale kõige olulisem,” ütleb Randmaa. „Kui sa oled keset üksildust ja lähima maani on tuhandeid ja tuhandeid miile, sa pead oma ellujäämise eest võitlema – kui sul asjad kodus ei ole korras, siis selline reis oleks võimatu.” Meeskonnaga reisimise puhul on ju lihtsam neid asju välja elada – sellepärast ongi soolopurjetamine niivõrd palju erinev, selgitab ta.

„Kaptenil on matkapurjetamise puhul kõige tähtsam ülesanne juhtida meeskonda ja leevendada neid pingeid, mis pika ja raske meresõidu jooksul tekivad,” nendib Randmaa. „Soolopurjetamise puhul pead sa iseennast juhtima.” 

Üks ots 23 päeva

Kõige pikem „hüpe”, mille Uku Randmaa korraga sõitma pidi, oli Galapagose saarestikust Hiva Oa saarele, mis asub Prantsuse Polüneesia saarestikus keset Vaikset ookeani. See 2300-meremiiline ots võttis tal aega 23 päeva.

„Selle aja jooksul jõudsid teokarbid kasvada paadipõhja külge,” meenutas Randmaa. „Purjekad kasutavad spetsiaalset põhjavärvi, mida nimetatakse mürgiks, et neid putukaid eemale hoida. Aga nad ei hooli sellest.”

Kokku sõitis Uku Randmaa oma logiraamatu põhjal läbi 24 434 meremiili, mis teeb umbkaudu 45 200 kilomeetrit.