Eesti vabariigis elavatel lastel peaksid olema elementaarsed põhiõigused: õigus elule, tervisele ja haridusele. Õigus mängule ja õnnelikule lapsepõlvele. Neljale Eesti väikelinna lapsele ei olnud neid õigusi tagatud. Väikesele Laurale tema kuue eluaasta jooksul, Eerole nelja, Taavile kahe ja Robertile ühe eluaasta jooksul.

Eilne Eesti Ekspress kirjeldab võigast tegelikkust, kuidas need neli õde-venda, kelle nimed on ka siin loos muudetud nagu Ekspressi omas, on pidanud kogu oma senise elu elama nagu loomad. Nad leiti suurest kortermajast pärast naabrite korduvaid hädakõnesid politseile. Nälginutena, hirmunutena, mustadena, oma väljaheidete seest. Nad elasid koos koertega, sõid loomadega samast kausist, haukusid võõraste peale, nutsid ja ulgusid. Lastekodutöötajad, kelle tiiva all nad nüüd on, kahtlustavad laste kirjelduste järgi, et neid võib olla ka väärkoheldud, nii füüsiliselt kui ka seksuaalselt. Lapsed ei tundnud lusikat-kahvlit ega paljusid toiduaineid. Oma arengus on nad selgelt oma eakaaslastest maha jäänud. Laste ema on 29-aastane mittetöötav naine ja viimase lapse isa 34-aastane juhutöid tegev mees. Nad ise eitavad, et olid lapsed hooletusse jätnud ja nõuavad lapsi tagasi. Kuidas sai asi nii kaugele minna?

Uurimine seisab

„Perekond kolis praegusesse elukohta möödunud aasta suvel,” selgitas politsei pressiesindaja, kelle sõnul ei vasta tõele Eesti Ekspressi artiklis toodud väide, et naabrid tegid politseile pere kohta vähemalt kaheksa väljakutset. „Oktoobrist alates sai politsei perega seoses kolm väljakutset, mis puudutas avaliku korra rikkumist või võimalikku peretüli. Nendel kordadel polnud lapsed üksi ega olnud ka hügieeniga niivõrd tõsiseid probleeme, nagu kirjeldatud. Tõsised kahtlused tekkisid politseil aga reageerides neljandale väljakutsele, kui politsei otsustas lapsed perekonnast eraldada (see toimus 7. novembril) ning kutsus kohale ka kiirabi ja info edastati lastekaitse telefonile,” kirjeldas pressiesindaja. Miks aga politseinikud ei teavitanud kohalikke sotsiaaltöötajaid, lastekaitsetöötajaid või meditsiinitöötajaid kolmest esimesest külastusest? „Kas ja mil viisil teavitus neile väljakutsetele eelnes, vajab täiendavat kontrolli, millega tegeleme,” vastati politseist.

Lapsevanemate kohta on alustatud kriminaalmenetlust laste elu ja tervise ohtu seadmise ja nende kehalise väärkohtlemise paragrahvide alusel, märtsis lastekodust tulnud avalduse alusel. Kuid uurimist juhtiv prokurör tõdes Eesti Päevalehele, et asi pole kuigi kaugele arenenud, kuna politsei menetleja on üle koormatud. Kahtlustust ei ole veel esitatud. „Tuleb kontrollida laste jutte ja tõendada, et on tekitatud oht tervisele,” sõnas prokurör, kelle sõnul ei ole neil praegu infot isegi selle kohta, et lapsed oleksid alatoidetud olnud. Siiani ei ole nad jõudnud veel ka lapsi üle kuulata. Vanemaid karistatakse süüdimõistmise korral nende kuritegude eest kas rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

Eesti Päevalehega vestelnud ühe teise lastekodutöötaja sõnul tõendab seda, et lapsed olid hooletusse jäetud, juba nende olukord ning arengupeetus. Lisaks füüsilisele arengule on laste vanemate poolt pandud pidur ka nende sotsiaalsele arengule. Sellel võib olla mõju kogu nende ülejäänud elule. „Kui tuleb ka väljakutse avaliku korra rikkumise peale ja lapsevanem on joobes – siis see on ju juba selge oht lapsele,” kinnitas lastekodutöötaja, kellele jääb arusaamatuks, miks politsei varem sotsiaaltöötajaid ei teavitanud ja miks omavalitsuses info ei liikunud.

Süsteem lonkab

„Meil ei ole laste huvidest lähtuvat ja töötavat ametkondade võrgustikku, selles on probleem,” sõnas lastekaitse liidu vanematekoja liige Ene Tomberg. „Seal peaks olema meedik, haridustöötaja, sotsiaaltöötaja. Et kui märkan last kehvades tingimustes ja ise ei oska hinnata, kas lapse tervis on korras, või on tal mingi muu mure, siis kutsun appi spetsialisti,” kirjeldas Tomberg. „Praegu meil aga iga spetsialist teab ainult enda kohustusi ja tegutseb eraldi. Politseinik oleks võinud teavitada näiteks kohalikku perearsti, et see kontrolliks laste tervist. Kontakti oleks võinud võtta kohaliku lasteaiatöötajaga, rasketes oludes peredele peaksid ju omavalitsused tagama lasteaiakoha – ka alusharidus kuulub laste põhiõiguste hulka,” tõi ta näiteks. „Ka kõige väiksemas alevikus peaksid need võrgustikud esimese signaali saabumisel tööle hakkama.”

Ehk see juhtum näitab, et kuigi teoorias peaks meil olema tagatud kõigi laste põhiõigused, siis tegelikus elus ei taga miski, et need ka tagatud oleksid. Lastekaitse liidu hinnangul on raske tagada laste õiguste kaitset, kui meil ei ole lastekaitseseadust, mis seda konkreetselt nõuaks. 1990-ndate alguses kirjutatud seadus on ajale jalgu jäänud. Seetõttu õhutab liit poliitikuid vastu võtma uut lastekaitseseadust, mis ametkondade kohustused konkreetselt sätestaks.  

„Eestis puudub laste õiguste tagamise plaan,” tähendab ka jurist Kristel Valk täna välja antavas inimõiguste keskuse aastaaruandes. Lastekaitseseadus on ka õiguskantsleri hinnangul praegu üldsõnaline ja deklaratiivne, mistõttu ei ole selle rakendamine tõhus. 

Tikerpuu: politsei peaks alati teavitama abivajajast

Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna juhataja Anniki Tikerpuu ütleb, et sotsiaaltöötajate informeerimine on politsei otsene kohustus.

•• Kuidas käib või peaks käima sotsiaaltöötajate ja politseinike omavaheline info jagamine? Kas see ei võiks olla automaatne, kui peres on lapsed ja politsei juba teatud põhjustel perega tegeleb – näiteks kui sinna tehakse mõne kuu jooksul mitu väljakutset.

Erinevad seadused käsitlevad info vahetamise ja töötlemisega seotud küsimusi, kuid kõige olulisem on jällegi ametkondadevaheline koostöö ja pidev infovahetus politsei ja sotsiaali vahel.

•• Kas sotsiaaltöötajal võiks olla ligipääs politsei andmebaasidele, et nad saaksid tutvuda pere taustaga?

Politsei andmebaasidele ligipääsu me vajalikuks ei pea, küll aga peab sotsiaaltöötaja vajaduse korral saama politseilt vajalikku informatsiooni ning tegema politseiga pidevat koostööd. Politsei poolt kinnitatud „Korrarikkumise toime pannud või abivajavate laste kohtlemise juhendi” kohaselt peab politsei informeerima kohalikku omavalitsust, kui ta saab infot abivajavast lapsest.  

•• Kas sotsiaaltöötajatel ei võiks olla sellist ühtset registrit, kuhu pannakse problemaatiliste perede kirjeldused, nii et kui see pere teise maakonda kolib, oleks ka sealsetel sotsiaaltöötajatel teada, et perel tuleb silm peal hoida ja temaga tegeleda?

Selline register on täiesti olemas – sotsiaalteenuste andmeregister (STAR), mis käivitati 2010. aastal. Tegemist on üleriigilise süsteemiga, kus on võimalik vajaduse korral edastada kohaliku omavalitsuse ametnike vahel informatsiooni abivajajate osas.

•• Eesti Ekspressi loos kirjeldatud nelja lapse ema ootab praegu väidetavalt uut last. Kas see, et vanemalt on eelmised lapsed ära võetud, on juba alus ka uue sündiva lapse äravõtmiseks?

Kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, kellel on andmeid pere kohta, kuhu on sündimas laps ja kus on varem oldud eelmiste laste suhtes hoolimatud või kellelt on hooldusõigus ära võetud laste väärkohtlemise tõttu või kelle suhtes on algatatud kriminaalasi või on karistatud kriminaalasjas laste vastu toime pandud vägivalla süüdistusega, peab hoidma vanemaga sidet ja jälgima ja toetama tema toimetulekut. Kui on teada, et selline lapsevanem, kes ei ole toime tulnud varem oma laste kasvatamisega, kuid ei ole olnud laste suhtes vägivaldne, siis ei ole alati põhjust kavandada lapse perekonnast äravõtmist, küll aga tuge perele.

Kui ema pärast sünnitust lapsega haiglast välja lubatakse, tuleb sotsiaaltöötajal otsustada, kas lapsel on ohutu kodus viibida. Lähtuda tuleb eeldusest, et lapse ja vanema suhe on väärtus ning seda peab toetama, sekkumine lapse ja vanema vahelistesse õiguslikesse suhetesse on võimalik vaid äärmuslikes olukordades, kui muud abi osutamise võimalused ei ole andnud tulemust. Ka siis, kui laps on perest eraldatud, tuleb teha tööd lapse ja vanema suhte säilitamise ja toetamise nimel.

Tsahkna: halvasti koheldud lastest tuleb teada anda

Riigikogu sotsiaalkomisjon arutab 7. juuni istungil erakorraliselt Eesti Ekspressis eile kirjeldatud šokeerivat laste hooletusse jätmise ja väärkohtlemise juhtumit.

Sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna sõnul oli komisjoni päevakorda algul plaanitud laste ja perede arengukava arutelu, kuid nüüd lisandub sinna ka konkreetse juhtumiga seostuv. „See, kuidas on võimalik, et aastaid teada olnud väärkohtlemise informatsioon ei jõua abipakkujateni. See puudutab ka politsei ja sotsiaaltöötajate omavahelist koostööd,” rõhutas Tsahkna.

Tsahkna peab täiesti arusaamatuks, kuidas nüüd avalikustatud juhtumi puhul info ei liikunud. Ta viitas, et peres oli neli last ja väärkohtlemine toimus aastaid ning selle aja jooksul on ka riigi ehk politsei poole pöördutud. Aga info ei liikunud ikkagi.

Tsahkna on olnud ühe lastekoduga seotud 11 aastat ja teab paljusid šokeerivaid lugusid, millest enamik kunagi avalikkuse ette ei tule. Ei tohigi tulla, viitas Tsahkna, kuna need kahjustavad konkreetseid lapsi. „Enamiku juhtumite puhul on naabrid ja kogukond asjast teadlikud olnud – ja seda aastaid –, kuid nad kas ei informeeri vajalikke inimesi või info lihtsalt ei liigu,” nentis ta. Ühtlasi ütles Tsahkna, et iga kodaniku kohustus on vaadata, mis ümberringi toimub ja sellest teada anda. „Ka praeguses lastekaitse seaduses on kirjas inimeste kohustus teavitada laste väärkohtlemisest. Paraku seadus ise ei taga midagi, kui inimestel ümberringi on ükskõik.”