Sel ajal kui Rõuges valmib Ilme ja Riho Kulla kavandi järgi rahva kestuse sõnumit kandev Eesti Ema monument – kleenuke naine kahe õlal istuva lapsega –, ilmestavad Tallinna linnapilti naised ja näitsikud mitmest ajastust.

Naiseskulptuuride vaatlusretke alustame Kadriorust mereäärse Vene soomuslaeva Russalka hukkumise mälestuseks 1902. aastal püstitatud Amandus Adamsoni skulptuuri “Russalka” juurest. Tuulisel äripäevahommikul, kui merel jooksevad “jänesed” ja lainetel loksub luigepere, hakkab üks seljakottidega turistipaar kuju fotodele jäädvustama. Tõmmud mehed teevad poolkaares tiiru ümber monumendi, silmitsevad “Russalkat” mõne minuti eemalt, siis veel korraks lähemalt ning juba jalutavadki piki mereäärset rattateed Pirita suunas.

Sadamas Tallinki hotelli ees tervitavad külastajaid kaks otsekui merevahust välja astunud alasti naist, kes näikse võtvat päikest. Hotelli portjee juhatab skulptuurihuvilise abivalmilt sissekirjutusleti juurde, kust soovitatakse kujude kohta küsida sekretärilt. Ja sekretär uurib kärmelt välja, et tegu on Hannes Starkopfi loominguga.

Tingliku skulptuurituuri järgmine peatus on Balti jaama vastas Nunne tänava nurgal asuv Tornide väljak, kus Juhan Raudsepa purskkaev “Naine vaagnaga” kannab rõhuvat vaagnat. On’s põhjus otsijas või puuduvad puhkealal märked teose autori kohta?

On August Weizenbergi skuptuur “Linda” Lindamäel, Mare Mikofi “Hämarik” Laikmaa ja Gonsiori tänava nurgal, Kaarli puiestee ja Toompea tänava nurgal seisev Juta Eskeli “Kolhoosineiu”, Tauno Kangro “Hetk enne suudlust” ja “Hetk pärast suudlust” Musumäel. “Tallinna entsüklopeedia” mainib mälestussammastest ja linnaskulptuuridest rääkides veel halastajaõde, naistöölist ja ema.

Emaduse sümbolid

Teatmeteosesse kokkuvõtte koostanud endise linnakunstniku, skulptor Mare Mikofi sõnul on naiseskulptuure tänavapilti viimastel aastatel küll lisandunud, ent enamjaolt on need “vanadest aegadest” pärit tava järgi pühendatud anonüümsele, mitte mõnele konkreetsele naisele.

“Mat rodina’d on ikka niisugused hoidjad ja emaduse sümbolid,” nentis ta. “Ei ole Tallinnas ei naiskirjanike, ei -kunstnikekujusid. Marie Underile tahetakse teha juba minu meelest 20 aastat mälestusmärki. Tartus paikneb helilooja Miina Härma monument temanimelise gümnaasiumi ees ja Pärnus Lydia Koidula mälestussammas.”

Kultuuriväärtuste ameti peaspetsialisti Viive Leitsari sõnul ei ole eraldi uuritud linnaskulptuuride teemat või seda, kuidas naisi-mehi on portreteeritud. Tema sõnul võiks sellest välja kasvada muinsuskaitse ja restaureerimise eriala tudengi

uurimisteema.

Skulptuuride andmekogu puudub

•• Linnaplaneerimisameti linnakujunduse ja haljastuse osakonna juhataja Ruth Laose sõnul puudub Tallinnal praegu ühtne ülelinnaline andmebaas ja ülevaade kunstiobjektidest, mis eri kodanikeühendused, ettevõtted ja riik on avalikku linnaruumi paigaldanud.

•• Praegu peavad andmebaase linnaosavalitsused ja kultuuriväärtuste amet, samas on linnaplaneerimisameti esimese poolaasta tööplaanis skulptuuride ja monumentide andmebaasi lähteülesande koostamine.

•• Üks andmekogu võimalikest kasutuseesmärkidest on välja selgitada kohad, kuhu skulptuure tellida. “Tulevikus peaksid avaliku linnaruumi kunstiobjektid olema vähem koondatud kesklinna, et väärtustada ka teisi linna piirkondi,” ütles Laos.