Tallinna kodutu ühesilmne Sass bussireisil: elu on tore, kui elada
“Kuhu Pondarenko jäi?” hõikab sotsiaaltöötaja üle bussi, mis on paarkümmend Tallinna kodutut Jõgevamaale huvireisile toonud. “Poes!” vastatakse bussi tagaotsast. Sotsiaaltöötaja kulm kisub kipra: “Nii, juba õlut ostma!” “Näete, tuleb, jäätis käes!” vastatakse tagaotsast. Nii ongi.
Teisipäeva hommikul kell üheksa võeti Tallinnas Majaka tänavalt kaasa veel seitse kodutut lisaks kaheteistkümnele Akadeemia tee ja Kauge tänava öö- ja sotsiaalmajade klientidele, nagu sotsiaaltöötajad kodutute kohta ütlevad. “Kitsad pingid siin,” viriseb pikkade koibadega Endel.
“Kas me Tootsi koolimajja ja Tootsi tütretütre juurde ka läheme?” küsib Endel Jõgeva sotsiaalmaja juhatajalt Renee Rummilt. Raudtee vastast Jõgeva sotsiaalmaja juurest jätkub pärast võileivapausi koos kümmekonna kohaliku sotsiaalmaja kliendiga reis Palamuse poole. “Aga loomulikult,” lubab Renee koolimaja kohta, kuid Tootsi tütre-tütrest ei tea tema ega hiljem ka muuseumitöötaja midagi kosta.
“Kevade” filmi stendi ees seisatavad pikemalt ja huviga kõik, ka mürakad ja nooremapoolsed vene mehed, kuuldavasti narkootikumidega kimpus olijad. “Ah et siin filmitigi seda filmi!” imestavad. Vändaga grammofon, mille Toots Kiire venna ristsetel uhkelt käima väntas, pälvib vene meeste tunnustava pilgu ja paneb eesti mehed laulma laulu “Mingem üles mägedele”.
Jutust selgub, kes on 20, kes 30 aastat tagasi siin kandis ekskursioonil käinud. Nagu enamikul Eesti inimestest on mälusopis kooliekskursioon ja Palamuse koolitoa harmoonium.
“Mõne võid aga kas või käru peale tõsta ja väljasõidule viia, aga ikka leiab võimaluse end maha veeretada,” ütleb Toomas, mõeldes neile kaaskodutuile, kes ekskursioonimõttest kinni ei haaranud. Tõsi, kõiki ei oleks kaasa võetudki – ikka neid, kes endaga paremini toime tulevad ja mis peamine, hommikul juua täis ei olnud.
Margit ostab suveniiri
Kääpal, Kalevipoja vägitegude paigas, viitab silt nagu Palamuselgi Euroopa Liidu abile. Euroopa Liitu suhtutakse selles seltskonnas küll igati tunnustavalt. Jõgeva sotsiaalmaja elanik, pime Allan tatsub huvitunult sotsiaaltöötaja Silvi Kerbi käe alt kinni sortsi kuju juurde, uurib seda kätega kompides ning haarab ümbert kinni. “Ma jaksan seda tõsta küll! Võin kas või bussi peale tassida!” rõõmustab. Allan on olnud täitsa pime viimased paar aastat ning elab sotsiaalmaja toas koos kaaslasega.
Renee sõnul jagub tosinast öömajakohast Jõgeva linnale, aga 16 sotsiaalkorterist on väikelinna jaoks vähe. Tallinna vastavad arvud on loomulikult sadades – ka need, millest on suur puudus käes.
“Elu on tore, kui elad!” lausub ühe silmaga Sass, kes oma kepile toetudes ja iga paarikümne sammu järel peatudes huvipaikadesse ikka hilinemisega jõuab. Ei ole elulaineid kogenud ja vaba elu elava mehe tervis enam see, eriti pärast viimast tänaval peksasaamist. Ise heidab ta nalja: ikka tore uute inimestega kohtuda, ka nendega, kes ribisid sisse löövad.
Pisikest kasvu, lokkis pea ning ilusti helesiniseks võõbatud silmalaugudega Margit on ainuke, kes Kääpalt suveniiriks paari kõrvarõngaid ostab. Margit elab Jõgeval sotsiaalmajas korteris, tal on hea mälu ja ta räägib maailma asjust väga asjalikult.
Üks teine väike armas naine ja pikajalgne Endel klõpsutavad oma telefonidega pilte. Endlil on hea tuttav arvutimees, kes oskab igasuguseid filme internetist tõmmata. Pildid paneb Endel muidugi ise arvutisse. Siia seltskonda justkui äraeksinud naine hoiab omaette, kuid naeratab alati, kui tema poole vaadata.
Üks Jõgeva meestest on paarkümmend aastat tagasi Kääpal lausa elanud, poejuhatajast naise kõrval müüjaametit pidanud. Mehe elu on oma siksakid teinud ja nüüd jalutab ta siin koos pealinna kolleegide-kodututega ning imestab, kuidas kõik on muutunud.
Kaks reisilist on endise autojuhina kogu Eestimaa risti-põiki läbi kihutanud ja seda ka Peipsi ääre seitsmekilomeetrise küla teedel. Kõigi kaelad küünituvad keset küla uudistama varem Tallinnas sotsiaaltööd teinud Renee majaehitust. Sada meetrit järveni!
Vihmase ilma tõttu keegi vammuseid seljast ei viska ning ujuma ei kipu. Ainult naised võtavad kingad jalast ja kõnnivad hanereas läbi porise järvekalda veeni. Mehed vaatavad vingus ninaga veelaotuse poole: kaugel! Tuttav situatsioon igalt muultki ekskursioonilt.
Supi asemel tubli kartulipraad
Jõgeva Sinu Pubi sakstekambris on laud kenasti kaetud ja näitsikud tassivad pirakaid kartulite ja lihatükkidega praade külalistele ette. See on Sinu Pubi kingitus ekskursantidele ja nende saatjatele. Renee kiidab, et kodututele tavaliselt jagatava supi asemel otsustas pubi korralikku praadi pakkuda. Mõni läheb võtab igaks juhuks kreemisaia teekannu juurest kohe ära – ju elukogemus näitab, et hiljem ei pruugi enam kõigile jaguda. Aga jätkub isegi kaasavõtmiseks. Tagasiteel õhkab Sass, et kui nüüd veel väikese õlle ka saaks... Ühel eelmisel kodutute üritusel olla ikka õlut ka pakutud. Vaatab siis vilksti oma ühe silmaga ja kinnitab, et üks alkoholivaba päev kulub ka ära. “Peaaegu alkoholivaba,” täpsustab ta pärast pausi. Tõsi on see, et nii kainel ekskursioonil pole ammu sattunud käima, kuid ega tavalistel ekskursioonidel ole ka nn ülevaatajaid kaasas, kes võivad eksinud musta nimekirja panna.
Reneel keerleb peas uus mõte korraldada kahepäevane väljasõit 15–20 kodutule, kes on juba otsapidi kodutu vabast elust vastutusrikkama elu peale astumas. “Seal oleksid siis nõuanded ja loengud lisaks huviväärsustele,” selgitab ta oma mõtet.
Meestele bussis selline asi meeldiks, nagu meeldis seegi, teine kodututele korraldatud ekskursioon. Mitu aastat tagasi toimus esimene puhtalt Oleviste kiriku hoolekande korraldusel. Sel korral toetas Rootsi-Eesti ärimees Joachim Helenius Oleviste hoolekannet ekskursiooniks bussiraha andes ning koguduse rahvas valmistas võileivad. Muu korraldus oli Tallinna sotsiaaltöökeskuse ja hoolekandekeskuse ning Jõgeva sotsiaalmaja kanda.
