Tallinna lahe sadamad avanevad uudishimulikele ka mere poolt
Töö tõttu linna naelutatud tallinlased võiksid mõnel kenal suveõhtul tutvuda oma kodulinnaga – seikleja.com-i matkagiidid meelitavad kajakkidega Tallinna lahele, tutvuma linna mitme ligipääsmatu sadamaga mere poolt.
Matk algab Katariina kai juurest suunaga kesklinnale. Seal asub sadamaid nii tihedalt, et kogu matka pikkuseks tuleb vaid umbes üheksa kilomeetrit. Iga natukese aja tagant on peatus, mil giid räägib sadamate ajaloost ja tänapäevast.
Praegu suletud sõjasadamatesse tavauitajal asja pole. “Varem oli Lembit Miinisadamas, siis saime selle vaatamiseks sadamalt loa, aga nüüd pole põhjust seda küsidagi,” selgitab giid Bert Rähni. Sõit läheb edasi Lennusadama poole, kust paistavad juba allveelaev Lembit ja Suur Tõll.
Kui Lembitule läheneme, ilmub allveelaeva laele teksaspükstes mees, kes jääb saabujaid silmitsema. Esiotsa sõnab ta rangelt, et peale tulla ei tohi, aga kõrval võib olla küll. Jääme pisikeste kärbestena suure laeva kõrvale hulpima. “Lembitul oli ka kaksikvend Kalev,” jõuab giid oma juttu alustada, kui sõbralik laevnik jutuotsa ise üle võtab. Ta räägib laeva saatusest, vastab kõigile kajakkidest tulnud küsimustele – torpeedode, laeva suuruse, kunagise uhkuse ja praeguse olukorra kohta. Temagi jaoks on ilmselt ebatavaline, et laevale läheneb mere poolt mingi seltskond – seda toredam, et saab huvilistele oma teadmisi jagada.
Lõpp on ekstreemne
Lennusadamas saab üsna lähedalt kaeda tohutu suurt vesilennukite angaari ja kuuleb, millises olukorras on see praegu. Veel ligi sada aastat tagasi Euroopa suurima ja Ida-Euroopa ainsa raudbetoonehitise katuse kehv olukord paistab lahelt hästi silma.
Põnev on näha nii lähedalt suurt Patareid ja kujutada giidi jutu taustal ette selle algselt tillukesi suurtükiavasid, mis hiljem raiuti nii suurteks akendeks, nagu praegu näha.
Huvitav on kuulda, kui vähe lahinguid on merekindlus ja sõjasadamad tegelikult pidanud vastu võtma. Või milline elu oli Kalasadamas ajalooliselt ning millised elustamisplaanid on selle praegusel arendajal.
Palju saab kuulda sadamate praegusest segasest seisust ja omandivaidlustest.
Mõnetunnise sõidu järel pöördume tagasi algpunkti, Katariina kai juurde. Seal asutakse ootama matka ekstreemset lõppu, mille ajal giid Rähni räägib veel viimast ajalooliselt harivat juttu kai rajamise kohta. Ekstreemsus seisneb aga Tallinna lahele omastes teravates kiirlaevalainetes. Kui õiges kohas seista, siis saabub pärast laeva möödumist müürina kolm-neli teravat “ookeanilainet”, mille läbimiseks giid õpetab eelnevalt vajalikku tehnikat (muuseas sedagi, mida teha süsta ümbermineku korral).
