Projekti eestvedaja, professor Michael Schmitt rääkis raamatu esitlusel Londoni Chatham House’is, et 2008. aasta lõpus kutsus Eneken Tikk küberkaitsekeskusest teda konverentsile kübersõjast rääkima, kuid ta ütles ära, sest tema hinnangul oleks olnud see järjekordne jututuba, kus juristid hakkavad alles arutlema selle üle, kui keeruline on hinnata, kas mõni konventsioon või õigusakt kehtib ka küberkonfliktide puhul. „Ma ütlesin neile, et kui te tahate hakata neile küsimustele vastust leidma, helistage mulle,” selgitas ta. Selle kõne ta ka hiljem sai ning asi hakkas pihta. Nädal tagasi jõudsid esimesed kõvade kaantega raamatud Tallinna.

Valminud raamat on tegelikult üpris lühike (215 lehekülge), konkreetne (95 õiguslikku järeldust koos kommentaaridega) ja spetsiifiline — erinevate rahvusvahelise õiguse allikate sobivus küberruumi. Kõige lihtsam näide: sõja ajal ei tohiks küberruumis võtta sihikule tsiviilisikuid ja -objekte, sest rahvusvahelised õigusaktid ütlevad üldiselt, et sõja ajal ei tohi tsiviilisikuid rünnata. Seal juures on kommentaar, miks see nii on ja kuidas saab tsiviilisikuid üldse tuvastada.

Akadeemiline seisukoht

Seega on tegemist pigem juristide, õigusnõunike, poliitikute ja muude õiguslike aspektidega tegelevate osapoolte jaoks mõeldud kogumikuga. „Tegemist on 20 autori akadeemilise seisukohaga ja eelkõige on eriline ikkagi see, et tegemist on maailma absoluutsete tipptegijatega,” rääkis „Tallinna manuaali” projektijuht Liis Vihul, kes rõhutas veel eraldi üle, et kindlasti pole tegemist NATO või mõne liikmesriigi ametlike seisukohtadega.