Väo mõis oli vanim otseselt Tallinna raele kuulunud mõis. 19. novembril 1402 Liivimaa ordumeister Conrad von Vitinkhoffiga (Vitinghoff) sõlmitud lepinguga ostis Tallinna raad Väo küla koos Väo veskiga. Samas aga jättis ordu kalapüügi õiguse Pirita jõel Toompea linnusele. Võib arvata, et tollal oli Pirita jõgi väga kalarikas.

27. detsembril 1416 müüs Lagedi mõisa omanik Herman Zoye Tallinna raele Väo küla maadega vahetult piirneva põllu. Väo küla maadele rajati nn linnavoori ehk marstallimõis, mille koosseisu kuulus 13 talu, väike mõisamajand ja Väo veski.

Mõis pidas ülal linna töövoori

Kuni 17. sajandi lõpuni kasutati Väo mõisast ja veskist saadud sissetulekut linna töövoori ülalpidamiseks. Linna voorihobumajand ehk Stadt Marstallgut asus Väo mõisa maadel ja selle majandamine allus linnarae koosseisust valitud kahele eestseisjale, kellele omakorda allusid mölder, kes oli majandi tegelik valitseja, samuti nn hobur ja külakubjas ehk kümnik.

Mölder tasus igal aastal lihavõtte ja mihklipäeval linnaraele veskirendi ning lisaks sellele veel igale eestseisjale rasvase sea. Möldri kohuseks oli talupoegade järelevalve ja töö korraldamine. Vaevatasuks sai ta linnaraelt väikese maalapi kasutada ning neli marka õlleraha. Peale selle maksis iga talu möldrile ühe külimiti rukist ja kaks külimitti otri aastas.

Väikeses mõisamajandis elas hobur, kelle hooleks oli rae hobusekasvatus ja kariloomad. Tema ülesandeks oli ka söötade varumine ning vilja kuivatamine ja peksmine. Külakubjas oli vahendaja-usaldusmees küla ja mõisa vahel ning tema ülesandeks oli viljakümnise kogumine ja eestseisjate ja linnarae vastuvõtmise organiseerimine.

Talupojad said end mõisast vabaks osta Tallinna linnaraele kuuluvas Väo mõisas kehtis omapärane talupoegade enese järkjärgulise vabaksostu traditsioon. Näiteks Väo külasse elanikest tühjale talukohale suunatud talupoeg Mylle vabastati kümne marga eest Hans Jungeni sõltuvusest, kusjuures ta ise järk-järgult selle summa Väo mõisale ära tasus.

Seegi ja linnamõisa maadel oli iseloomulik veel seemnevilja laenuksandmine talupoegadele, samuti kariloomade üürimine ning müümine.

Omapäraseks sündmuseks olid vakusepeod. Neid peeti tavaliselt 2–4 korda aastas. Kuna vakupidude kohta on säilinud rohkem materjali, väärib see tulevikus omaette käsitlust. Muidugi elas suur osa talupoegi vaesuse piiril. Samas aga on säilinud andmeid ka väga jõukatest talupoegadest.

Üks selline oli 1550. aastal surnud Väo sepp Mayken, kelle pärandi loetelus oli 12 lehma, 14 noorveist, 8 vasikat, 5 härga ning 1 härg veel kahasse kellegagi, 5 hobust, 2 varssa, rohkesti ehteid ja majasisustust. Väo küla ühele talule kuulus 1551. aastal 7 hobust, 8 härga, 12 lehma, 4 vasikat, 6 siga, 3 lammast ja 2 kitse.

Need näited on erand, mida soodustas kindlasti linnatalupoegade soodsam õiguslik seisund ning paremad võimalused oma talusaadusi linna turul soodsamalt müüa.

Rae otsusel liideti Väo mõisaga 1692. aastal Iru küla. Selle manöövriga laienesid Väo mõisa alad teisele poole Pirita jõge.