Tallinnas peetakse konverentsi, kus lahatakse noortekultuuri Nigeeriast Koplini
Konverentsil peetakse ettekandeid näiteks skinheadlusest Venemaal, noortekultuurist ja vananemisest, blogimisest Tšehhis, kristlikest ekstreemsportlastest, mõõdutundelisest alkoholitarbimisest, noortekultuurist Jaapanis, Viini tehno ja drum’n’bassi DJ-dest, noortemoest Itaalias, Peterburi noorte hängimispaikadest, moraalipaanikast, mis on juurdunud ontlikesse kodanikesse subkultuuride suhtes, Eesti naiste underground-muusikast, metal-natsionalismist Soomes ja Norras, natsisümboolikast hevimetallis, muusikastiilidest Rumeenias ja popkultuurist Nigeerias.
Hilary Pilkington annab avaloengus põhjaliku ülevaate oma uurimustööst skinheadidest Venemaal nii NSVL ajal kui pärast selle lagunemist.
Videokonverentsi vahendusel räägib Andy Bennet Austraaliast noortekultuurist, popmuusikast ja vananemisest. Ta räägib sellest, et popmuusika ei ole enam midagi niisugust, mis on vaid noortega seostatav. Inimesed kuulavad ka küpses eas edasi muusikat, mis neid kunagi on kõnetanud. See ei tähenda mitte üksnes nostalgitsemist, täiskasvanud jätkavad uue muusika otsimist ja avastamist dünaamiliselt, kinni jäämata niiöelda “lubjaka” mentaliteeti.
Ross Haentler seab üles küsimuse, kas noorte subkultuurid on ikka veel šokeerivad ja kohutavad, kas subkultuuri peaks käsitlema kui hälbivat käitumist.
Mikko Salasuo räägib vanadest ning uutest lähenemisviisidest noortekultuurile Skandinaaviamaade näitel. Vaatluse alla tulevad noortegängid alates 50. aastaist tänapäevani.
J. Patrick Williams võtab luubi alla selle, kuidas kajastab noorte subkultuure meedia ning missugused moraalsed hirmud on nn tavainimesel subkultuuride suhtes. Williams püüab näidata, kuidas peavoolukultuur mõjutab subkultuure ja vastupidi. Näiteid on jazzist rockini, juttu tuleb moraalipaanikast videomängude ja heavy-metal muusika ees.
Konverentsi peakorraldaja, prof. Airi-Alina Allaste ütles EPL Online uudistele, et konverents kasvas välja Eesti Teadusfondi finantseeritud uurimusprojektist, mis võttis vaatluse alla noorte subkultuurid Eestis. “Meil oli algselt plaanis pidada väiksemaid kohalikke seminare, aga projekti käigus selgus, et nimekad subkultuuride uurijad on huvitatud Eestisse tulemast ja diskussiooni arendamiseks oleks parem korraldada rahvusvaheline konverents,” kiidab Allaste. “Eestis käsitletakse subkultuure sageli hirmuäratavama ja hälbelisemana kui Lääne riikides, sest erinevad elustiilid ei ole meil veel kinnistunud. Me oleme projekti raames uurinud näiteks seda, kuidas on subkultuuridega seotud vägivald, millal eristuv muutub hälbeliseks ja kui palju on subkultuur kultuur. Eesti uurimustest peaks poole aasta jooksul ilmuma ka kokkuvõte raamatu kujul,” rääkis Allaste. Nii konverents kui ka ilmuv raamat peaks aitama paremini mõista kaasaegset mitmekesistuvat ühiskonda.