Täna 20 aasta eest loodi esimene avalik vastupanuliikumine Eestis
Eellugu ehk Miks polnud Eestis muinsuskaitseseltsi?
Velliste: Eesti oli ainuke liiduvabariik, kus polnud kultuuriväärtuste kaitse ühingut ega seltsi. Meil olid vaid looduskaitseselts ja kodu-uurimiskomisjon. See oli meil hea trump perestroika algfaasis, kui Nõukogude võim oli alles väga kindel. Kuidas teistel liiduvabariikidel on, aga meil pole?
Moss: Muinsuskaitse seltsi või ühingu loomine oli mõnda aega õhus, ma isiklikult ei võtnud seda eriti tõsiselt, sest kui mingi väike grupp hakkab tegema mingit ühingut ja seal taga ei ole tunnetada üldsuse suurt osalust ja survet, siis on niisuguse asja tegemine natuke ohtlik. Pole mõtet teha üks poolsurnud asi valmis.
Velliste: Juba enne 1986. aasta Jüri kokkutulekut olime palunud kunstnike liidu nimel Heinz Valgul ja kirjanike liidu nimel Vladimir Beekmanil teha kiri partei keskkomiteele, et vajame kultuurimälestiste kaitse ühingut. Siis pani Rein Ristlaan (EKP KK ideoloogiasekretär – toim) need kirjad kalevi alla. Jüri Kuuskemaa on rääkinud, et Ristlaan oli nende kirjade peale öelnud: mis te veel ei taha – restaureerisime teile Niguliste kiriku ära! Palju te korraga tahate! Seltsi ka, kui terve kirik on restaureeritud!
Moss: Mina tõrjusin seda täiesti sihikindlalt. Ma olin laiemas mõttes kultuuriministeeriumi poolt see materiaal-tehniline pool – see valdkond oli minu kureerida. Kuressaare linnuse taastamist kureerisin aastaid, samuti Narva Hermanni kindlust, Tallinnas oli minu ajal Niguliste lõpetamine. Kui hakati rääkima, et selts võtab selle töö üle, siis see ajas mind sisimas naerma: ükski ühiskondlik organisatsioon ei saa neid asju teha, neil pole selleks vahendeid. Kas või kalmistu korrastamine peab olema korraldatud kommunaalmajanduse liinis. Tekitada selline struktuur, millel pole vahendeid, kuid see toob meile kastaneid – see ei olnud loogiline. Kunstlikule tekitamisele olin vastu, aga kui sajad inimesed võtsid kõplad ja rehad kätte, lükkasid ristid püsti ja hakkasid uurima, kus veel on midagi valesti – see oli juba reaalne tegevus ja tundus, et nad on õige otsa peal.
Velliste: Meie oma inimesed, eesti rahvas sai oma kuuenda meelega ruttu aru, et see liikumine on midagi rohkemat kui muinsuste kaitse.
Esimene peatükk: Jüri kokkutulek oktoobris 1986
Velliste: See oli esimene kord, kui kogunes kriitiline mass, selleks et tunda, et midagi hakkab toimuma. See oli perestroika algusaeg. Parteikongress (NLKP kongress, mis käivitas perestroika – toim) oli jaanuaris 1986. Jüri aleviku kohalikud prouad olid ehmatanud: mis jama see on, et sadakond Tallinna noort untsantsakat tuleb nende haudu korda tegema? Tulid täiesti viisakad, jumala kained, tööriistadega untsantsakad. Moss: (Jüri kokkutuleku organiseerisid Mossi kui ministri asetäitja alluvad muinsuskaitseametnikud, kuid võimuladvik seda üritust avalikult tähele ei pannud – toim) Igal juhul, kui Keilas kokkutulek toimus, oli juba tähele pandud. Kas mõisteti just seda, et tõsine asi? Mind õnneks ei pühendatud kõigesse ja ega ma ei olnud seal võimuladvikus sees. Seda, mida teadis ja tegi KGB, mina ei teadnud.
Teine jõudude kontroll: Tallinna kinomaja kokkutulek veebruaris 1987
Velliste: Seal me panime end kirja ja saime 450 inimest! Pooled olid istekohtadel, teine sama palju ees ja äärtes maas. Kasukad olid akende peal ja üks inimene jäigi kasukata. Olime sellest häiritud, aga sellise hulga peale oli vaid üks kadunud kasukas väike asi – kui mõelda.
Võimuladviku esimene avalik vastukäik: Keila kokkutulekul aprillis 1987
Velliste: Keskkomitees saadi aru, et takistada selle ühingu sündi ei saa, aga nüüd tuleb see kanaliseerida riigivõimu kontrolli alla. Inimesed ära maandada. Nii tehtigi keskkomitee büroo otsus – vahetult enne kokkutulekut – ja loodi Eesti NSV ajaloo ja kultuurimälestiste kaitse ühingu organiseerimiskomitee. Selle esimeheks määrati Ilmar Moss ning aseesimeheks mind.
Moss: Siis oli seltsi loomise idee juba päris selge. Käisin seal ja ajasin juttu ja leppisime kokku, et ministeerium paneb õla alla nii palju, kui see temast sõltub ja – teeme ära. Keskkomiteest tuli koos minu autoga propaganda- ja agitatsiooniosakonnast sm Gross.
Velliste: Kohapeal tekkisid vaidlused. Kõigepealt selle üle, kes Keilas koosolekut juhatab. Taheti Mossi, aga valiti mind.
Moss: Ei, Keila kokkutulekul ei pidanudki mina juhataja olema. Võis küll nii olla, et keskkomitee oli orgkomitee loomise otsustanud – ma ei mäleta. Eks nad said keskkomitees aru, et parteifunktsionääri peale vaadatakse ühtemoodi, kultuuriministeeriumi ametnikule teisiti. Ma ei ütle, et mind oleks sinna Keilasse kästud minna.
Velliste: Esimesena sai sõna Moss, kes pidas pika ettekande, mis polnud liha ega kala ja selle sisu oli, et olgem mõistlikud ning katsugem see ühing ära teha. Lausa välja teda ei vilistatud. Kõige suurem vaidlus tekkis kahe otsuse pärast. Esiteks, millal asutatakse muinsuskaitse selts ja mis selle nimi on. Esimene ettepanek oli, et selle peab asutama 28. novembril, mis on Vabadussõja alguspäev, mida me küll avalikult nii ei põhjendanud. See oli klubide nõukogus otsustatud kuupäev ja mitte väga suurele massile teada. Seltsi nimeks oli Moss pakkunud lohiseva ja ametliku, meie nimekuju Eesti muinsuskaitse seltsi oli Ott Sandrak (ajaloolane – toim) juba ammu enne Jürit välja pakkunud. Hääletuse tulemus on mul täpselt meeles: 289:0. See lõi Mossi pahviks.
Moss: Tollal seltsidest ei räägitud, see oli võõras sõna ja ei võetud omaks.
Mina sellega ei vaielnud, ajalooliselt oli siiski seltse olnud ja kama kõik. Ega meil Keilas mingit omavahelist vastuseisu ei olnud. Võib-olla mõnele ei meeldinud, et kultuuriametnik tuli, aga saadi aru, et päris põllu peal niisugust asja teha polnud kõige parem.
Kuum suvi: vaidlused põhikirja üle ja lakkamatu klubide tekkimine
Moss: Minu kabinetis toimusid nõupidamised. Istusime seal üksjagu aega, sest oli ju vaja põhikiri kokku panna, nii et see oleks pärast registreeritav. Mingil ajal hakkas selguma, et selles asjas on üsna närviline seltskond. Natuke olid neil eripüüdlused, mis hakkasid hiljem välja lööma, revolutsioonilised ideed. Mina isiklikult sellest mingit jama ei tunnetanud, kuid pärast sain aru, et Valges majas (EKP keskkomitee rahvakeelne nimi – toim) oldi natukene rohkem närvis.
Velliste: Peamiselt käis minu ja Mossi vaidlus. Alati oli see Mossile natuke valuline, kuid iga kord pidi ta lõpuks natuke järele andma.
Moss: Pärast olen mõelnud, et kõik oli tuliste süte peal. Tuldi minu käest küsima, kas muinsuskaitseklubi võib kasutada ühte ruumi Väike-Karja tänaval (endise Vaal-galerii ruumi, siis kultuuriministeeriumi klubiruumi – toim). Ütlesin, et olgu lahked. See oli Illar Hallaste poolt juhitav kirikumeeste kogu Portaal, üks vihasemaid seltskondi. Õnneks keegi mulle sellepärast harja ei tulnud ja seal nad olin ning käisin isegi mõned korrad nende juures.
(Samas ruumis kogunesid 1987 suvel üle nädala või tihedamini muinsuskaitseklubide esindajad, keda tuli iga korraga üha rohkem kokku – toim.) Häbi küll, aga ma ei teadnud, et seal nii tihe elu käib. Teadsin seda, et Portaal käis. See näitab, et kultuuriministeeriumi juures oli selline asi võimalik.
Hirmutavad vahepalad: KGB andis endast märku
Velliste: Augusti alguse poole tulin õhtul koju järjekordselt käigult. Elasin siis Juurdeveo tänaval. Elektrivalgust polnud. Enne oma maja nägin äkki, et maja ees kastanite vahel seisis auto ja kui ma majale lähesin, tulid autost tursked mehed välja. Kui olin mõne meetri kaugusel majauksest, pani üks vend suitsule tuld. Oli kaks võimalust, kas pööran kannapealt ringi ja jalutan või jooksen minema või lähen edasi ja lasen endale vastu hambaid anda. Aeglustasin sammu. Läksin rahulikult maja ukseni, avasin selle ja ootasin, millal hoop tuleb. Kuid seda ei tulnudki. Hiljem olen lugenud, et KGB-l oli tollal korraldus, et verd ei tohi valada. Sellega oli KGB pandud võimatusse olukorda, kus ta pidi meiesugused korrale kutsuma, kuid vastu hambaid ei tohtinud lüüa. Meie seda siis ju ei teadnud. Sain aru, et mind oli hoiatatud.
Moss: Olin 1950. aastate keskel teeninud Nõukogude armees teisel pool Uurali mägesid. Tänaseni on silme ees, kui sõidad 100–200 km ja vangilaagrite panoraam ei lakka, üks laager teises kinni. Kusagil sees istus seepärast reaalne hirm.
Ärev eelmäng: Hirvepark pani võimurid võimu näitama
Velliste: Tarvastus pidi toimuma Keila kokkutuleku suurendatud variant, kus pidime näitama, mida suudame. Kavas olid suured talgud muinasaegsel Tarvastu linnusel. Nüüd jooksid asjad puntrasse, sest vahetult enne seda olid Hirvepargi sündmused (23. augusti meeleavaldus – toim).
Moss: Kuna seltsimeestel oli teada, et Tarvastusse tuleb ka väga aktiivseid inimesi, siis nad tõmblesid päris tõsiselt. Sinna viidi komsomol põllutöödele. Oli radikaale, kes olid valmis kokkutulekut keelama ja leitigi, et seda pole vaja.
Velliste: 31. augustil sõitsin liinibussiga Viljandisse, et enne kokkutulekut kohtuda Viljandi rajooni täitevkomitee esimehe Rein Triisaga. Oli varakult kokku lepitud, et arutame logistilisi küsimusi. Triisa oli imeliku näoga. Ütles: kas teate, et Tallinnast on Indrek Toomelt (ministrite nõukogu esimehe asetäitja – toim) tulnud telefonogramm ministrite nõukogu määruse 362K kohta. Vastavalt sellele korraldusele olid alates 1. septembrist keelatud kõik rahvakogunemised seoses raske olukorraga põllutöödel.
Moss: Keskkomitee otsuste juures mina üldiselt osanik ei olnud, kuid olin siis, kui enne Tarvastut oli nõupidamine, kus küsiti ka minu arvamust.
Velliste: Sõitsin järgmise liinibussiga Tallinna tagasi. Bussijaamast läksin kohe Tõnu Kaljuste juurde. Ütlesin, et Indrek Toome on sellise käsu andnud ja nüüd jääb ära ka tema koori kontsert Tarvastu kirikus. Kaljustel tuli kaval nägu pähe. “Kuule, saada Toomele kiri, et oleme linnusel võsa raiumise asemel valmis kõik minema põllutöödele kartulit võtma,” soovitas ta. See oli nii geniaalne mõte, et saatsin järgmisel päeval Toomele kirja, kuid vastust ei saanud ma kunagi. Hiljem mulle räägiti, et Toome oli kirja nähes näost lumivalgeks läinud – nii vihane oli.
Moss: Võib-olla kui ma oleksin teadnud neid taustaasju rohkem, oleksin teistmoodi käitunud. Ma ei adunud seal ka enda jaoks ohtu. Tõsi, tollal oli ju Trivimi üsna radikaalne ja Mart Laar oli sealsamas seltskonnas. Laar oli meil seal kultuuriministeeriumi juures muinsuskaitsenõukogus tööl. Sain aru, et Tarvastu ürituse ajal sõitsid sinna Lagle Parek ja veel keegi. Mina neid ei teadnud ja seal ma neid ka ei näinud. Võtsin seda asja võib-olla natuke lihtsameelselt.
Velliste: Olime valiku ees, mida teha. Toidud olid tellitud, tööriistad valmis pandud, inimesed tulemas. Kas teeme kokkutuleku kõigest hoolimata või kuulame riigivõimu sõna ja ei lähe? Meil oli novembris ees seltsi asutamine, milleks oli juba palju tehtud. Helistasime siis kõik klubid läbi. Saime aru, et meid kuulatakse pealt. Hiljem mõistsin, et KGB-l võis jääda mulje, et meie teated klubidele, et kokkutulek jääb ära, võivad tähendada pettekat. Et helistame KGB jaoks. Nad kahtlustasid meid salaplaanis.
KGB: Tarvastu kokkade keedetud supi sõid julgeolekumehed
Velliste: Meie salaplaan oli see, et väike tuumik – Laar, tema naine, Hallaste ja mina klubide nõukogust – läheme kohale. Võis olla, et me polnud kõiki klubisid telefonitsi kätte saanud ning mõned võisid kohale tulla. Läksime eelmisel õhtul Tarvastu lähistele Tedrearu talusse, kus elas üks Tõru klubi (aastaid Velliste juhituna tegutsenud raamatuklubi, üks muinsuskaitseseltsi asutajaid – toim) raudvara Mart Järve. Tema talu asus Mustla lähedal. Kella 11 paiku jõudsime Tarvastusse. Iga posti järel olid miilitsad, kes meie autot hoolega jälgisid. Nad pidasid meid ilmselt kohalikeks, sest ei osanud meid nii lähedalt oodata. Iga 50 meetri järele oli pandud peatumise keelu märk ja samal ajal pargitud imelikke eranumbriga Žigulisid. Inimesed piilusid kardinate vahelt. See oli nagu “sambomaadlejate” ja “fotograafide” kokkutulek. Pärast selgus, et “sambomaadlejad” ja “fotograafid” sõid ära toidu, mis oli meile valmistatud. Midagi ei läinud kaduma.
Moss: Sõitsin siis ka sinna ja käisime mööda neid paiku, ka seal, kus on mingi mägi (muinaslinnus – toim). Mul on päris meeles, kuidas läksin kitsast müüri mööda – see oli tasakaaluharjutus. Suhtlesime seal rahulikult ja kenasti. Ilus sügisilm oli. Kirikus oli pikk jutuajamine Eenok Haameriga. Rääkisime kirikust ja sellest paikkonnast.
Velliste: Jõudsime küla teise otsa kiriku juurde. Selle esine oli tühi, aga teisele poole teed oli pargitud veoauto, mille kabiini aknad olid vooderdatud kartulikottidega. Läksin nagu laps sinna juurde vaatama ja nägin, et autos oli filmikaamera ja filmiti. Läksime tagasi alevi vahele, kus tuli vastu Ilmar Moss. Ta küsis: pidite ju kokkutuleku ära jätma? Vastasime, et jätsimegi, aga tulime igaks juhuks vaatama, kui on jama. Moss ütles: tulge istuge Volgasse. Ta oli just teel Tarvastu linnusesse ja sõitsimegi Mossi Volgaga ees ja teised meie Žiguliga järel. Naljakam hetk oli, kui astusime linnuse juures Volgast välja. Mina tulin esimesena ja nägin, et põõsas on fotograaf, kellel vajus suu ammuli. Valitsuse Volgast astus Velliste välja! Kui alevisse tagasi läksime, siis jalutas Toome seal oma heleda elegantse suveülikonnaga: pikk poiss, must king jalas.
Moss: Tean, et seal ühes teises majas olid korrakaitsjad närviliselt seda asja jälgimas.
Viimane takistus: aeg ja koht ei sobi
Velliste: Kümmekond päeva pärast Tarvastut läksin Tartu ülikooli seltsi asutamiskohana aula suhtes täpsemalt kokku rääkima. Samal päeval oli keemia ringauditooriumis akadeemilise muinsuskaitseseltsi asutamine. See oli puupüsti täis. Info Tarvastu kohta oli levinud ja eriti tudengid olid seejärel tuld võtnud. Sain vahetult enne seda ülikooli juhtkonnalt teada, et aulat me ei saa. Olin püha viha täis, pidasin keemia ringauditooriumis radikaalse kõne. Siis vist tulin välja mõttega, et muinsuste muinsus on Eesti Vabariik ja kui seda ei õnnestu kaitsta, siis ei õnnestu midagi kaitsta. Kas just nende sõnadega siis juba rääkisin, aga väga lähedal sellele olin küll. Hiljem selgus, et sellest radikaalsusest ei juhtunud midagi, võimud ei teinud selle eest midagi. Aeg oli juba muutunud. Terve saalitäis astus seltsi liikmeks.
Moss: Mäletan, et üks Tuulikutest (kirjanikud Jüri või Ülo Tuulik – toim) käis veel rääkimas, kas ei anna ülikooli mõjutada, sest tahtsime ju ülikoolis seda asutamist teha. Aga seal paistis, et jõustruktuurid käisid peale ja ülikooli ei antud ning saime ametiühingumaja. Miski ei aidanud.
Trivimi: Ametiühingusaal mahutas üle 400 inimese ja seal oli hea koosolekut teha. Mul tuli hea idee, et kui 28. novembril ei saa, teeme 12. detsembril, sest see oli päev, mil 1918. aastal saabus Tallinna lahte Briti laevastik.
Lõpp hea, kõik hea: Eesti muinsuskaitse seltsi asutamine 12. detsembril 1987
Moss: Tean küll, et mõned radikaalid tahtsid sellest teha juba oma üritust. Seal olid mõned mehed juba arvutitega ja tahtsid teha salajast hääletamist. Siis oli omajagu probleeme, kes hakkab koosolekut juhatama. Juhtus nii, et ikkagi valiti mind, sest mul oli enne tulnud suuri üritusi juhatada. Näiteks linnanõukogus olin kultuurikomisjoni liige ja seal oli olnud teravaid küsimusi, nagu hõlmikpuu ja Estonia teatri probleemid. Kogemus oli, et kui läheb mölluks, siis saan juhatamisega hakkama.
Velliste: Kokkulepe oli, et me Mossiga paarisrakendis seda juhatasime, aga jäme ots oli minu käes. Kuna päev oli pikk, siis oli vist ka teisi juhatajaid.
Moss: Aeg läks hiliseks ja õnnestus ära teha, et hääletati avalikult. Inimestel oli vaja minema sõita. Nad olid natuke õnnetud, et ei saanud salajast hääletamist teha. Mul oli tagataskus teade, et kultuuriministeerium annab seltsile stardiraha.
Velliste: Asutava kogu lõpuks tõusis tagumistest ridadest püsti Veljo Tormis ja hõikas üle saali, et üks muinsus on veel kaitsmata ja see on regilaul. Ta võttis eeslauljana regilaulu üles ja kõik laulsid järele. See oli nagu hümni eest. 1987. aasta detsembris me Eesti hümni veel laulda ei julgenud. Kõik tajusid, et see regilaul oli hümni eest.
Moss: Mingeid teeneid ma endale ei inkrimineeriks. Minu toimingud ei olnud nii radikaalselt olulised. Mul on hea meel, et keegi ei saa mulle ette heita, et ma midagi untsu oleksin keeranud. Samal ajal ei usu ma ka, et minu toimingud olid määravad positiivses mõttes.
Taustaks
Seltsi sünnile eelnes aastajagu piigimurdmist
•• Täna 20 aastat tagasi, 12. detsembril 1987 asutasid 80 põhiliselt aasta jooksul tekkinud muinsuskaitseklubi Eesti muinsuskaitse seltsi, mis oli esimene rahvaalgatusest tekkinud massiorganisatsioon taasiseseisvumise teel. Mõttest seltsi asutamiseni kulus üle aasta.
Liikumine kujunes osaks rahvuslikust ärkamisest
•• Seltsi loomisega paralleelselt käis 1987. aasta suvel Eestis fosforiidisõda ning 23. augustil toimus Hirvepargi meeleavaldus. 5.–6. septembriks kavandatud, kuid ära keelatud Tarvastu kokkutuleku ning seltsi asutamise vahele detsembris jäi veel IME-ettepanek oktoobris 1987. Seltsi asutamise ja 1988. aasta aprillikuiste Tartu muinsuskaitsepäevade vahele jäid ka 2. veebruari sündmused Tartus.
Eri osapooltel viibinute meenutused olnust
•• Aastapäeva puhul kõrvutas Eesti Päevaleht eri aegadel antud usutluste abil liikumise eestvedaja Trivimi Velliste ja okupatsioonivõimude esindaja Ilmar Mossi meenutusi 20 aasta tagustest sündmustest.
Tegelased
Trivimi Velliste
Rahvaliikumise juht
•• Muinsuskaitseklubide nõukogu esimees, üks ENSV kultuurimälestiste kaitse ühingu organiseerimiskomitee juhte, esimene Eesti muinsuskaitse seltsi esimees, praegu auesimees ja riigikogu liige.
Ilmar Moss
Võimu esindaja
•• ENSV kultuuriministri esimene asetäitja, ENSV kultuurimälestiste kaitse ühingu organiseerimiskomitee juht, praegu Eesti kooriühingu tegevjuht.
Seltsi 20 aastat
•• 1••
Massiliikumine
Vabatahtlik ühistegevus
Muinsuskaitseklubid tõestasid aastail 1986–1987, et rahvas suudab ise organiseeruda. Kohustuslike kommunistlike laupäevakute asemele loodi vabatahtlikud eestimeelsed talgud. Selts tõi suure avalikkuse ette sinimustvalged, mida ei saanud enam salata. Selts tõi president Konstantin Pätsi põrmu koju tagasi, samuti oldi kodanike komiteede liikumise sünni juures.
•• 2••
Poliitikud
Taimelava uutele juhtidele
Muinsuskaitse selts andis iseseisvust taastavale Eesti Vabariigile pika nimekirja laulva revolutsiooni aegseid ja järgseid tipp-poliitikuid. 1988. aasta lõpus 185 klubis 6000 liiget koondanud seltsi tuntumate aktivistide hulka kuulusid näiteks suursaadik ja poliitik Trivimi Velliste, üks kodanike komiteede eestvedajaid Illar Hallaste, kahekordne ekspeaminister Mart Laar, ajaloolane ja poliitik Küllo Arjakas ja ka president Lennart Meri.
•• 3••
Poliitikast välja
pärandi väärtustamine
Praegu on seltsil 53 allüksust tuhatkonna liikmega, ühe allüksusena tegutseb säästva renoveerimise keskus. Algatatud on välismaale maetud 150 tuntud eestlase matmispaikade andmepanga valmistamine.
