Mäletatavasti potsatas Soome eeskujul õlifondi loomise idee pärast 2006. aasta jaanuaris Loode-Eesti rannikut tabanud ulatuslikku naftareostust kuuma kivina keskkonnaministeeriumi kapsaaeda, kus aga reformierakondlasest minister Jaanus Tamkivi selle mõtte peagi maha kandis. Nimelt viitas Tamkivi toona, et reostustõrjesse tehtavad investeeringud peaksid tulema riigieelarvest ehk maksumaksjate, mitte riski tekitajate ehk naftatransiidiga tegelevate ettevõtete taskust.

ELF-i tegevjuht Jüri-Ott Salm viitas, et siseministeerium võiks nüüd õlifondi loomise enda kanda võtta seetõttu, et reostustõrje on otseselt just selle ministeeriumi haldusalas tegutsevate politsei- ja piirivalveameti (PPA) ning päästeameti vastutada.

Salm tõi esile, et kui Läänemere kaitsega tegeleva HELCOM-i reostustõrjevõime miinimumnõuete saavutamiseks pidanuks riik sellesse valdkonda viimastel aastatel investeerima 51 miljonit eurot, pole rahastamine kaugeltki sellises mahus sujunud. Näiteks tänavu on PPA ja päästeameti eelarves mere- ja rannikureostustõrjele planeeritud vaid veidi üle 234 000 euro, millest lõviosa kulub varustuse hoolduseks. „Eesti senine rahaline panus reostustõrjevõimekusse on olnud üheksa korda väiksem kui vaja, sedagi maksumaksja taskust, mitte tegelikust riski allikast,” nentis Salm.

Õlifondi loomise uue idee järgi hakkaks reostustõrjevõime suurendamiseks lisaraha tiksuma Eesti sadamaid läbiva nafta pealt. „Saastaja-maksab-printsiibi rakendamisel koguneks fondi sadamates käideldud keskmiselt 28 miljonilt tonnilt naftalt ja naftasaadustelt pea kuus miljonit eurot aastas, isegi kui üks tonn maksustataks vaid 20 eurosendiga,” märkis Salm.

Sõltub poliitilisest valikust

Siseministeeriumi pressinõunik Mihkel Loide kinnitas, et ministeerium on õlifondi loomist alati toetanud ning on endiselt seisukohal, et see on Eestile vajalik. „See annaks täiendavaid vahendeid, mida oleks võimalik suunata otse reostustõrjevõimekuse tõstmiseks. Õlifondi rakendamine eeldab aga muudatusi seadusandluses,” ütles Loide. „Oleme seisukohal, et reostustõrjevõimekuse tõstmisel on kindlasti vaja suurendada valdkonna rahastust – kuidas seda teha, on aga poliitilise valiku küsimus.”

Loide märkis ühtlasi, et HELCOM-i miinimumnõuete täitmine on Eesti-suguse väikeriigi jaoks väga suur väljakutse, mille täitmine pole riigieelarvet ja majanduskasvu arvestades lähiaastatel võimalik.

Aitaks rahvusvaheline fond

Õlifondi loomisse suhtub positiivselt ka rahandusministeerium. „Võimalik loodav instrument peab kokkuvõttes olema sedavõrd mõistlik ja optimaalne, et tooks raha sisse naftareostustõrje võimekuse tagamiseks ja teisalt säilitaks võimalikult suure hulga tasu maksjaid,” kommenteeris ministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja Marek Uusküla.

Meie keskkonna hea seisundi tagamise eest vastutav keskkonnaministeerium pole sarnaselt varasemaga õlifondist sugugi vaimustuses. „Eesti on naftareostuskahjude hüvitamise rahvusvahelise fondi liige. See tähendab, et suurõnnetuse korral on võimalik tõestatud kahjude kompenseerimine selle fondi kaudu,” vahendas pressiesindaja Brita Merisalu ministeeriumi seisukohta.



OLUKORD

2500 tonni naftat käib üle jõu

Läänemere kaitsega tegelev Helsingi komisjon ehk HELCOM on kõigile mereäärsetele riikidele kehtestanud reostustõrje miinimumnõuded.

Nii peaks Eesti suutma merest koristada 2500 tonni naftat. Kui aga liita kokku meil kasutada olevate laevade koristusvõime, tuleks kokku vaid 450 tonni. Samas küünis äsja Aegna lähedal merepõhja ramminud Kyeema Spiriti tankimaht 100 000 tonnini. Läänemere-äärsete maade riigikontrollide auditites on märgitud, et Eestis puudub riiklik programm mereseire korraldamiseks ning et vastavate vaatluslendude planeerimine sõltub eeskätt selleks eraldatud rahast, mitte keskkonnariskide hinnangust.

Siseministeeriumi koostatud hädaolukordade analüüsid on tunnistanud ulatusliku merereostuse Eesti ohuks number üks.