Muu hulgas tegid nad ettepaneku kirjutada selgelt seadusesse põhimõte, et töötaja keeldumine töötasu vähendamisest ei anna põhjust tema vallandamiseks ja et juhul kui ametikoht nõuab teadmiste ja oskuste pidevat täiendamist, ei peaks töötajalt koolituskulusid sisse nõudma. Ettevõetud teekonda põhjendasid ametiühingud vajadusega suurendada töötajate kaitset töösuhetes.

Seda, et läbirääkimised kujunevad ametiühingutele raskeks, ennustas keskliidu juht Harri Taliga juba kevadel: „Meie ettepanekutes on ka mitmeid põhimõttelisi küsimusi, mille osas võib eeldada keerulisi läbirääkimisi – näiteks tööandjale rikkumise eest määratavad sanktsioonid.” Aga seda, et ka pärast kolmandat kohtumist vastab tööandjate keskliit vaid ühega – töölepinguseadus kiiret muutmist ei vaja –, ei osanud oodata nemadki.

Töölepinguseadusega vähem või rohkem seotud isikud möönavad, et suurim mure on see, et paragrahve annab väga erinevalt tõlgendada. Seda ei eita ka tööandjate esindajad. „Oleme tõesti nõus, et seaduses on teatud kohti, kus tekst võiks olla täpsem ja me ei peaks tõlgendustega tegelema. Ka selle vastu me ei ole, et ühel hetkel need parandused töölepinguseaduses ära tehakse. Küsimus on lihtsalt ajas, millal on see mõistlik ja millal me oleme selleks valmis,” ütles tööandjate keskliidu jurist Marek Sepp ERR-ile. Kas ja millal midagi muudetakse, peab tööandjate jaoks selguma tulevaks aastaks kavandatud seaduse mõjuanalüüsist. Analüüsi lubas kohe seaduse valmides kolm aastat tagasi ka sotsiaalministeerium.

Tööandjad endas kindlad

„Kui 2008. aastal sõlmiti täiendavad kokkulepped töölepinguseadusega seoses, leppisid ametiühingud, tööandjad ja riigi esindajad kokku, et kolme aasta möödudes seaduse jõustumisest hindab sotsiaalministeerium seaduse rakendamise mõjusid,” kinnitas sotsiaalministeeriumi tööala asekantsler Egle Käärats Eesti Päevalehele. „Kolmeaastane periood oli jäetud just selleks, et meil oleks rakenduspraktikat, mida hinnata. Seaduse muutmine üksikjuhtumi lahendamiseks ei saa kindlasti olla põhjendatud.”

Kääratsi sõnul on osapooled seni nõus olnud, et kõik ametiühingute ettepanekud ei pruugi vajada seaduse muutmist – piisab sellestki, kui lepitakse kokku, kuidas sätet rakendada, et see vastaks aruteludel kokkulepitud ootustele. „Aega seaduse rakendamiseks on olnud üsna vähe. Meie endagi praktika selgitustaotlustega näitab selgelt, et nii töötajad kui ka tööandjad katsetavad seaduse tõlgenduste piire,” ütles Käärats.
Praegune võlaõigusel põhinev töölepinguseadus kehtib alates 1. juulist 2009.

Kohtumised Aprillist novembrini

Aprill 2011:
ametiühingute keskliit esitab tööandjatele 25 punktist koosneva  töölepinguseaduse muutmise  ettepanekute paketi.
Vt ettepanekuid: www.eakl.ee
Jaanipäev:
tööandjad edastavad  sotsiaalministeeriumile oma vastuse. Kokkuvõttes seisab seal, et muutmist võib kohati vajada küll seaduse sõnastus, kuid mitte seadus ise.
9. september:
tööandjate esindajad jäävad oma juunis antud hinnangute juurde ega näe põhjust seadust sisuliselt muuta.
23. september:
tööandjad kinnitavad veel kord, et töölepinguseadus ei vaja muutmist.
Oktoobri kolmas nädal:
osapooled annavad teada, mida nende arvates töölepinguseaduse  mõjuanalüüsis kindlasti uurima peaks. Mõjuanalüüsi valmistab ette sotsiaalministeerium.
Novembri algus:
ametiühingute, tööandjate ja sotsiaalministeeriumi esindajad kogunevad taas aruteluks ühise laua taha.