Kümme aastat tagasi oli nende kool nn tavaline vene kool, aga nüüd õpivad pea pooled õpilased eesti keeles ning hea läbikäimine eesti kooli õpilastega on muutunud tavaliseks.

Kui Eesti rohkem kui 60 vene kooli 10. klassid hakkasid sügisel, hambad ristis ja higipisar otsa ees, ühte-kahte ainet eesti keeles õppima, siis Tapa 10. klass jätkas eesti keeles nagu 9. klassis. Vaid bioloogia muutus uuesti venekeelseks ja esimestes tundides olid õpilased venekeelsete terminitega püstihädas.

Neli aastat tagasi, kui seesama klass alustas kuuendat kooliaastat, pandi nad keelekümblusse ehk enamikku aineid eesti keeles õppima. Tapa oli üks neljast hiliskeelekümbluse katsekoolist. Neljast üks, Narva humanitaargümnaasium, jättis asja kiiresti katki, kaks ülejäänut, Tallinna Pae ja Karjamaa güm-naasium, jätkasid, kuid 10. klassis pole neil sellegipoolest täiesti eestikeelset õpet.

“Kõige vastalisemad vanemad on nüüd meie suurimad toetajad ja panevad oma väiksemaid lapsi juba algkoolis keelekümblusklassi,” rõõmustab eesti nimega, kuid ema poolt valgevenelasest direktor Henry Kallaste. Nelja aasta tagust aega nimetab ta kümneaastase Tapa vene kooli juhatamise aja kõige raskemaks. Oli üsna tavaline, et iga natukese aja tagant marssis mõni pahane lapsevanem uksest sisse. “Vanemad olid vastu, kuid lapsed võtsid asja: “Ahhaa, nüüd tuleb siis eesti keeles õppida, mis seal ikka”,” lisab direktor, kes ise on lõpetanud vene keskkooli, aga ülikoolis õppinud füüsikat eesti keeles.

“Algul mõtlesime: miks nii?” ei ole 10. klassi tüdrukutel algusest nii helge mälestus. “Praegu on meil klassis vaid kaks poissi, aga algul oli palju rohkem – nad ei saanud hakkama,” võtavad 10. klassi tüdrukud toimunu kokku.

Nüüd õpetavad neiud oma nooremaid õdesid-vendi, kes eesti keeles õpivad. Vaid üks neiu võib ütelda, et oskas eesti keelt juba enne päris hästi.

“Keelekümblus andis enesekindlust,” nimetavad tüdrukud. Nende õpetaja Viktoria Pelitšev arvab ka, et asi on keelekümbluse metoodikas, mis annab esinemisjulgust.

Eesti sõpru on tüdrukutel nüüd palju – et siis eesti poisid kiikavat vene tüdrukuid ning vene poisid eesti neide –, mille kohta mõni arvab: kas sellele on mõjunud just keeleoskus? “Eesti koolis on ka palju vene lapsi ja nende kaudu tekkisid eesti sõbrad varemgi,” arutavad nad.

Kaval keelekümblus

Keelekümbluse plaan oli kooli säilimise mõttes päris kaval. Direktor tõdeb, et pärast seda, kui kaks aastat tagasi alustati esimestes klassides keelekümblust, ei kibele vene vanemad oma lapsi enam eesti kooli panema. Kui esimesse klassi astub igal aastal üle 20 vene lapse, siis nad tulevadki kõik vene kooli: kes keelekümblusklassi, kes tavaklassi.

“Eesti lasteaeda on last väga raske saada, kui ka varakult järjekorda panna – eesti lapsed võetakse eelisjärjekorras,” ütleb 1. klassi tüdruku ema Jelena Toom vene keeles. “Lõpuks ikka õnnestus eesti lasteaeda pääseda,” tunneb ta heameelt.

Varem kõlas Tapal enamasti vene keel, aga nüüd kuuleb kõikjal mõlemat keelt. “Kui varem kippus siingi olema nii, et kui kümne seas oli üks venelane, hakkasid ülejäänud vene keeles rääkima, siis nüüd suheldakse eesti keeles,” iseloomustab Kallaste muutunud olukorda.

10. klassi neiud räägivad ladusat eesti keelt, kuid nad teavad, et teevad ka palju grammatilisi vigu, sest õpetamismetoodika seab sihiks eelkõige ladusa kõne, mitte perfektse keele. Seetõttu hindavad nad väga võimalust suhelda päris eestlastega, et keelt parandada. Osa neide käis eelmisel aastal vahetuse korras nädalaks Aaspere koolis ja seda tahaksid nad korrata. Üks tüdruk ütleb, et sai seal koolis keemiatunnist nii hästi aru, et aine läheb nüüd hoopis kergemalt.

Kui eesti ja vene kooli 9. klass käisid mullu Moskvas ühisekskursioonil, olnud suhtluskeeleks ühemõtteliselt eesti keel.

Õpetaja Pelitšev, kes on perekonnanime saanud ukrainlasest abikaasalt, arvab, et päris eesti koolis keelekümbluse lapsed hakkama ei saaks. “Aga me õpime sama programmi järgi nagu eesti kool!” trotsivad neiud. Üks tüdrukutest läks sügisel eestikeelsesse tehnikumi, aga tuli sealt tagasi – liiga raske oli, kuid eestikeelsetesse kõrgkoolidesse kavatsevad nad kindlasti edasi minna.

Eriti oluline on eesti keele õpetajate julgus

•• Keelekümbluse ehk siis kakskeelseks kooliks muutumise õnnestumises puhul peavad direktor ja ingerisoome juurtega õppealajuhataja Maria Voronova määravaks eesti koolide õpetajate julgust tulla nende lapsi õpetama. Just julgust, sest eelarvamused vene laste temperamendi kohta olid suured.

•• “7.–9. klass on rasked nii meie kui ka eesti koolis,” on õppealajuhataja veendunud.

•• 10. klass ütleb ühest suust: eesti õpetajatele meeldib meiega suhelda, me erineme eesti lastest, oleme lõbusamad ja temperament on teistsugune. Küllap nii ongi, sest muidu poleks õpetajad endale vene koolis topeltkoormust võtnud.

•• Direktor Henry Kallaste sõnul saabki eestikeelsete õpetajate nappusest tavaliselt pidur, miks eestikeelsele õppele üleminek on vaevaline. Tõsi, Tapa venekeelsete õpetajate koormus väheneb ja eks mõndagi ootab koondamine. “Nad ei uskunud neli-viis aastat tagasi, et õpe muutub eestikeelseks, ega võtnud keeleõpet tõsiselt – kesktasemega eestikeelset tundi ei anna,” ütleb Kallaste.

Eestivenelaste topelttavad

•• Huvijuht Helgi Tiitso sõnul kipuvad venekeelsetel lastel oma traditsioonid juba ununema, kuid õnneks tegutseb koolis folkloorirühm, mis on võtnud enda korraldada kõik vene pühad. “Nad käivad ka eesti koolides esinemas,” lisab huvijuht.

•• Kui külla tuleb Moskva sõpruskool või sõidetakse neid vaatama, siis eestivenelased näitavad eesti ja mitte-eesti eripäraga, vene kombeid. “Eelmisel korral õppisid siin kaerajaani ja lugesid luuletusi – meie lapsed tunnevad end pigem eestlastena. Nende traditsioonid ja näiteks riietumisstiil on teistsugused kui Venemaa venelastel,” on õppe-alajuhataja veendunud.

•• “Nagu Torontos, kus eestlased on kaua elanud ja kannavad Kanada traditsioone, kuid peavad ka eesti asju meeles,” võrdleb ta. “Meie lapsed järgivad eesti tavasid ning hoiavad alles vene kombeid – nagu ikka emigratsioonis elades.”