Mati traktor podiseb ja mees ise kaalub. „Einoh, Tarand, miks ka mitte. Nooremapoolsem kui praegune president, rumal pole. Tundub hea poiss olevat. Einoh, ega Ilves ka rumal pole, aga Tarand sobiks ka kindlasti.” Selline on Mati jutt koos heameelega, et presidendivalimised ei jää vaid Ilvese-isanda poolseks peegliga vestluseks.

Kauplusautoga mööda tolmuteid veereva Jaagu sõiduk on nüüd peale memmede täis ka häid jaanisoove ja poliitmõtteid. Jaak igatahes ise on igavesti rahul, et teine kandidaat ka välja ilmus. Varudi-Vanakülas poodi astuv lumivalges kostüümis Helja lisab, et vahepeal tundus, nagu valitaks mõnd Vene võimu aegset asjapulka – ainult üks kandidaat oli. „Vaidlust on ikka vaja!”

Aino, kes saabub kahe kepi toel ja kahe suure kotiga, kiidab vaheldumisi viisakat poepidajat Jaaku, kes jalust põdurat memme aitab, ja viksi noorhärrat Tarandit, kes presidendivalimised päästis. Vahepeal kirub oma vanust, mida on ligi üheksaküm-mend. Siis rõõmustab sekka, et mida kõike küll ta silmad on näinud. Kas näevad ka Tarandi presidendiks saamist? Ei me ette tea, ütleb laulusalm.

Sirje, kes lükkab oma neljarattalist käru, on samuti viks poliitteemal mõtteid lennutama. „Ega vanal presidendil viga ole, aga debatt peab kindlasti olema. Ja mine tea, äkki pääsebki Tarand valijameeste kogusse, miski pole välistatud,” arvab Sirje ja soovib takkatippu hääd jaani-päeva.

Sel ajal kui Varudis veel poliitdebatt jätkub, istub kuulsa Pikaristi postijaama ees ratastel kauplust oodates proua Ilmi. Laksib sääski. Presidendi asjust on ta palju mõelnud. Eelkõige sellest, et rahvas peaks saama ikka ise enesele presidenti valida. Pole ju loogiline, et vallategelinskite valimiseks on inimestel küll taipu, aga presidendi valimiseks peetakse rahvast nagu natukene nupust nikastanuks. Ei anta valimisõigust. Nii arutame Ilmiga. Ja loomulikult on temalgi tuline heameel selle üle, et Tarand tõi presidendivalimistele tagasi mingisugusegi demokraatia-lõhna.

Eesti demokraatia päästetud

Eestlaste arvamustest sotti saanuna sõidan kunagisse savipealinna Aserisse, mis mõnes paigas jätab üsnagi troostitu mulje. Mitte aga informeerituselt. Kõik vene keele rääkijad on hästi kursis Savisaare partei poolt üles seatud presidendikandidaadiga.

„Kujutage ette, kui Savisaar poleks teist kandidaati üles seadnud, oleksid meil valimised justkui Nõukogude Eestis – üks kandidaat kompartei juhi kohale!” Nii selgitab Margarita. Svetlana kiidab takka. „Aga praeguse presidendi kohta ei oska me midagi arvata. Aseris igatahes pole sel ajal elu paremaks läinud,” lisavad daamid, oodates huvitavaid ja loodetavasti ka vene keelde tõlgitavaid kandidaatide debatte.

Imeilusa nimega Olimpiada lisab, et viimaks ometi pääste-

ti Eesti demokraatia. „No mis demokraatia olnuks ühe kandidaadiga?” küsib ta tõsisel toonil.

Asula lillepeenraid hariv Pronje oskab aga rääkida kogunisti Tarandite väärikast suguvõsast. „Nad on ikka omainimesed, mitte mingid sissesõitnud, kes tulid Eestit valitsema,” võtab lilleema otsad kokku.

Eesti Päevalehe lahti lastud poliitvaidluse pisik suubub koos rahvaga ka Tallinna poole minevasse bussi.

Tuimad emad

•• Kolm noort ja ilusat ema astub Uhtna poolt Varudi-Vanaküla poole. Igaühel vanker ees ja lapsed sees. No siit tuleb lustiline jutt Eesti ilusa tuleviku teemal, lipsab reporteri peast läbi. Juba hüüangi tervituse ja Tarandit puudutava küsimuse.

•• „Me ei tea midagi!”, „Meid see ei huvita!”, „Poliitika ei lähe korda!”. Nii kostab läbisegi.

•• „Te elate ju Eestis, kuidas siis Eesti tulevik teile korda ei lähe?” teen uue ponnistuse.

•• „Ei huvita!” Emad lahkuvad põlglikult.

•• No kus on vits! Eesti emadel on Eestist savi…