Tartu ülikool vajab aastas umbes seitset surnukeha

Aastas vajatakse seitset-kaheksat laipa, enamik neist on avalduse teinud isikute surnukehad.

Eelmisel nädalal kirjutas Helsingin Sanomat Soomes avatavast uuest kirurgiakeskusest, kuhu vajatakse noorte arstide õpetamiseks ligi 150 surnukeha. Eestis on see arv mitu korda väiksem. „Aastas vajame seitset kuni kaheksat laipa, sest ehkki tudengeid on üle saja, anname igale õpperühmale prepareerimiseks vaid ühe piirkonna kehast,” ütles Tartu ülikooli inimese anatoomia õppejõud, vanemassistent Hannes Tomusk.

„Tavaliselt aastas selle arvu täis ka saame, mõnel aastal tuleb üks või kaks rohkemgi ja need säilitame tagavarana järgmiseks aastaks,” selgitas Tomusk.

Kolmel moel

Seaduse järgi saab surnukeha ülikooli käsutusse jõuda kolmel moel: vabatahtliku annetuse kaudu isikutelt, kes on eluajal esitanud oma surnukeha annetamise avalduse, surnu omastelt või eestkosteasutustelt, kellel on piiratud teovõimega isikute seaduslike esindajatena õigus annetada õppeotstarbel kasutamiseks pärijateta isikute surnukehi. Kaks viimasena nimetatud juhtu ei kehti aga siis, kui inimene on eluajal annetusest otseselt keeldunud. Valdav enamik õppematerjali tuleb eluajal tehtud annetamisavalduste kaudu.

Peamiselt kasutavad laipu õppematerjalina esimese ja kolmanda kursuse üliõpilased. Esimese aasta viimastel nädalatel, pärast poolteist semestrit kestnud teoreetilist õpet, prepareerivad tudengid laipu. Prepareerimise käigus näevad nad, kuidas anatoomiline struktuur tegelikult välja näeb ja organid üksteise suhtes paiknevad, ning õpivad kasutama lihtsamaid arstiriistu. Kolmanda kursuse tudengid õpivad juba mõningaid operatsioone tegema.