Ümberehituste käigus leiti Tartu mänguasjamuuseumi tulevase teatrimaja alt terve korruse jagu säilinud keskaegseid ehituskonstruktsioone, sealhulgas hüpokaustahi.

Aadressil Lutsu 2 asuv maja on üks vanemaid säilinud hooneid Tartus. Praegune maja on ehitatud 18. sajandi keskel. Arheoloogide õnneks peitis ta enda all aga tervet keskaegset majakorrust ja ka jälgi arvatavasti Põhjasõja tragöödiast.

Leiuni viis mänguasjamuuseumi soov teha renoveerimise käigus hoonele mõned uued keldriruumid. Majaaluse tühjaks kaevamist alustati arheoloogide järelevalve all.

Tartu ülikooli laboratoorse arheoloogia professori Aivar Kriiska sõnul paljastusid keldriruumide kaevamisel säilinud keskaegsete elamute müürid. „Lutsu tänava poolne hoone jäi kaevandisse vaid ühte nurka pidi. Teine, Jakobi tänava poolne maja on väga suures ulatuses kaevandis sees,” selgitas Kriiska.

Mõlemal hoonel on säilinud aluskorrus. „Praegu ei saa kindlalt öelda, kas see on olnud poolkelder või maapealne korrus. Müürid on säilinud rohkem kui kolme meetri kõrguselt, kuni põhikorruse põrandatasemeni,” rääkis Kriiska.

Peale välismüüri on välja tulnud ka osa sisemüürist, mille sees on allkorruselt põhikorrusele minev müüritrepp ja väga hästi säilinud kerishüpokaustahi.

Töid tegevate Aivar Kriiska ja arheoloogiamagistrant Raido Roogi arvates on umbes 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses olnud sellel kohal paar puumaja, seejärel ehitatud aga kaks kivimaja. Tõenäoliselt Liivi sõja ajal on saanud majad kannatada ja näha on ümberehituse etappe.

„Totaalset hävingut võib oletada Põhjasõja ajal, millest on rusudesse jäänud ka laipu. Oleme leidnud nelja-viie inimese üksikuid luid, sealhulgas ühe kolju,” kirjeldas Kriiska.

Palju leiumaterjali

18. sajandi keskpaigas ehitati praegune hoone. Vanad müürid täideti tõenäoliselt maja enda rusudega, seetõttu on ka palju esemeid. Palju on eri varauusaegseid ahjukahleid, sealhulgas mitu Rootsi kuninga Gustav II Adolfi portreega. „Ei saa ju sada protsenti öelda, et need on just selle maja ahjud. Aga välistada ka ei saa,” jätab Kriiska õhku hüpoteesi.

Tartu mänguasjamuuseumi direktori Triin Vaaro sõnul soovib muinsuskaitse avastatu konserveerida ja seda eksponeerida, kuid praegu pole veel vastu võetud otsust, millisel viisil ja kui suures mahus.

„Kunagi ajalugu õppides tahtsin isegi arheoloogiks saada. On tore ja põnev, kui leitakse selliseid asju ja selgub, milline elu siin keskajal oli. Kuna see maja on väga huvitava ajalooga, siis leiud lisavad talle kindlasti veelgi väärikust. See kinnitab veel kord, et hoone on väärt restaureerimist ja rahvale eksponeerimist,” märkis Vaaro.

Leiumaterjali on rusudes palju, sealhulgas terveid savinõusid ja luuesemeid. „Üks põnev graveeringuga kaunistatud luuese kannab pilti alasti mehest ja selle otstarve pole täpselt selge,” rääkis Kriiska.

Arheoloogide jaoks on väga hea näha väljakaevatuna nii suures ulatuses säilinud keskaegset hoonet. „Vähe sellest, situatsioon on väga hea, et seda kõike säilitada, et ta tekitaks lisaväärtuse mänguasjamuuseumile. Erinevalt Tallinnast on Tartu juba selline, et siin pole just palju säilinud käegakatsutavat keskaega,” nentis Kriiska. Arheoloogilised tööd mänguasjamuuseumi keldris jätkuvad.


Kerisahi ehk kerishüpokaust

• Varaseimad õhkkütteahjud olid kasutusel Vana-Roomas.
• Vana-Liivimaal kasutati õhkküttesüsteemi algul kloostrites, hüpokaustahjud andsid sooja vaid kütmise ajal.
• 14. sajandi algusest hakati soojuse salvestamiseks koldevõlvile kuhjama maakive, millest moodustus keris ja tekkis kerishüpokaust.
• Alakorrusel oli tüüpiliselt ahi ja põhikorrusel selle kohal tellisplaatidega põrand. Tellistes olid augud, mis suleti kütmise ajaks kaanega. Kui ahi oli köetud ja suits väljas, avati augud ja juhiti soe õhk ruumidesse.
• Leiutis osutus sedavõrd õnnestunuks, et levis kloostritest ka seekidesse, raekodadesse ja gildihoonetesse ning lõpuks linnakodanike elumajadesse.
• Eestis on säilinud või dokumenteeritud vähemalt 84 kerishüpokausti, neist 49 Tallinnas. Ainuüksi Pirita kloostris on uuritud 12 hüpokausti.
• Tartust oli seni teada neli hüpokausti.