ARSTIDE PEREKOND. Korteris number 5 elas aastatel 1947 –1976 doktor Johannes Saks. 1925 alustas ta õpinguid Tartu Ülikoolis, algul matemaatika-loodusteaduskonnas, hiljem arstiteaduskonnas, mille lõpetas 1933. aastal.

Arstitegevust alustas Saks Tartu Ülikooli I haavakliinikus assistendina. 1935. aastal asus Saks elama Tallinna ning hakkas tööle Tallinna Ühise Haigekassa haigla kirurgina, kus töötas kuni 1940. aastani, mil haigla hakkas kandma Tallinna II haigla ning veel hiljem Tallinna Tõnismäe haigla nime.

Sõja–aastatel oli Saks Eesti Laskurkorpuse sanitaarpataljonis kirurg. Pärast sõda asus ta tööle Tõnismäe haigla kirurgiaosakonna juhatajana, kus töötas 1957. aastani. 1957– 1963 määrati Saks samas peaarsti asetäitjaks ravi alal. Aastatel 1963–1980 töötas ta Vabariikliku ajutise töövõimetuse ekspertiisi komisjoni kirurg-eksperdina.

Johannes Saksi mõlemast lapsest on saanud arstid. Tütar Helgi Saks (abielus Proso) elas samas korteris 1947–1976. Ta töötab juba pikemat aega Keskhaigla hematoloogia osakonnas arstina. Poeg Ants Saks elas samal aadressil 1947–1971. Ta oli tervishoiu ministeeriumi Valitsuse Haigla peaarsti asetäitja ja hiljem kirurg Tallinnas. Lisaks töötas Ants Saks pikka aega Tallinna Meditsiinikooli õppe-jõuna.

MITMEKORDNE MEDALIOMANIK. Tema abikaasa Ly Saks (enne Saarsoo) oli meedik ja ka tuntud sportlane. Ta lõpetas Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna 1955. aastal ja arstiteaduskonna 1961. aastal. Ly Saks töötas alates 1961. aastast Tallinna Meditsiinikoolis õpetajana, 1961-1984 ühtlasi Tõnis-mäe polikliinikus ja haiglas, ning aastatel 1984–1992 Pelgulinna polikliinikus neuroloogina. Ly Saks harrastas võrk- ja korvpalli ning tennist. Ta tuli tennises NSV Liidu meistrivõistlustel 1957. ja 1958. aastal hõbemedalile ning 1954. aastal NSV Liidu sisevõistlustel III kohale. Ly Saks on korduvalt tulnud Eesti meistriks ning pälvinud muid autasusid. Samas ühiskorteris elas doktor Helmi Laur. Ta töötas Tõnismäe haiglas administraatorina ja terapeudina.

KUNSTNIK JA KIRJANDUSTEGELANE. Korteris number 4 elavad alates 1991 .aastast Anu ja Raivo Juurak.

Anu Juurak lõpetas 1985. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi, ta töötab installatsioonikunstniku ja graafikuna. Vabagraafikas on Anu Juurak loonud suureformaadilisi seri-graafiaid ja oforte. 1990. aastate II poolel lõi ta kompuutriga manipuleeritavaid interaktiivseid ruumiinstallatsioone. Juurak on kujundanud plakateid, ta pälvis selle eest 1984. aastal J. Jenseni nimelise preemia, lisaks raamatuid, ajakirju ja kangaid.

Raivo Juurak lõpetas 1973. aastal Tartu Riikliku Ülikooli filoloogina. 1973–1976 oli ta õpetaja Paide 1. keskkoolis, 1976–1978 A. H. Tammsaare muuseumis vanemteadur. 1982 –1988 oli Raivo Juurak ajalehe Õhtuleht toimetaja. Seejärel töötas ta Ehituskomitee firmas Kodamu pressi alal, lisaks vabakutselise ajakirjanikuna.

Muu hulgas on ta taani keelest tõlkinud Bent Harderuigi raamatu “Mõrva kerge helge mäng” (1993) ja Lars-Henrik Olseni teose “Metsa varjus” (1996).

1995.–2000. aasta andis Juurak välja ajakirja täiskasvanute õpetamise alal Maurus. Alates 2001.aastast on ta ajakirja Haridus toimetaja.

FILM KODUMAJA AJALOOST. Korteris number 12 elavad alates 1939. aastast tekstiilikunstnik Hilja Kulles ning 1947. aastast ta tütar reĻissöör ning

stsenarist Liina Kulles.

Liina Kulles õppis 1968–1971 Tallinna Konservatooriumis reĻiid ja 1973–1979 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis graafikat. 1971–1973 oli ta Ruhnu saarel õpetaja, 1986–1995 Eesti Televisioonis kunstnik-lavastaja ning režissöör.

Liina Kulles on teinud ligi viiskümmend autorisaadet, põhiliselt kunsti- ja portreesaated. 1993. aastal rajas stuudio OMA film, kus töötas reĻissööri ja produtsendina.

Kulles on paljude filmide, näiteks “Igaüks nagu saab” (1991), “Eesti apokalüpsis” (1992), “Seiklus Soosaarega” (1994), “Minu maja” (1995), “Maailm nagu muster” (1996), “Hereditas” (1997), “Raul Rajangu fenomen” (2001) looja.

Süda-Tatari tänava piirkonna seisukohast on olulisem 1995. aastal valminud film “Minu maja”. Selles näeme, kuidas Tatari 21b rikkaliku ajalooga maja käekäik on kummalisel moel sarnane kogu Eesti riigi ja rahva ajalooga.

Korteris number 13 elab alates 1975. aastast arhitekt Eva Laarmann, kes on kunstnik Mart Laarmanni pojatütar. Ta lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ja täiendas end 1984– 1985 Moskva Arhitektuuriinstituudis linnaplaneerimise alal. Laarmann on spetsialiseerunud eeskätt ehitusmälestiste ennistamisega seotud töödele.

Ta töötas 1980–1995 projekteerimisinstituudis Eesti Ehitusmälestised ja seejärel arhitektuuribüroos Mõisaprojekt.